EESLIINI KANGELASED | Just kambavaim aitab kriisiga toime tulla
Eesti Päevaleht avaldab igal nädalal ühe eesliinitöötaja loo, kus inimene räägib oma kogemustest pandeemia ajal ning sellest, kuidas ta on suure koormuse suutnud oma vaimse tervisega hakkama saada.
Regina Eistre töötab kuue teismelise lapse perevanemana Tudulinnas MTÜ Maria ja lapsed perekodus. Kuigi koroonakriisiga harjumine oli alguses ka neile väga raske, tunneb Regina enda sõnul kõige rohkem muret aga just üksiklaste ja ka üksikvanemate üle, kel praeguses olukorras palju raskem võib olla.
***
Meie perekodus kasvab kuus last vanusevahemikus 11-15. Perekodusse satuvad lapsed, kelle enda vanemad nende eest erinevatel põhjustel hoolt kanda ei saa. Perevanemaid on kaks, korraga olen tööl ühe nädala ning seejärel nädala puhkan, samal ajal kui teine perevanem laste eest hoolitseb. Perekodus elavad lapsed aga nagu täiesti tavalises kodus: nad käivad koolis ja huviringides, neil käivad sõbrad külas ja jäävad ööseks, ka meie lapsed käivad sõprade pool ööbimas ning ma suhtlen tihedalt laste sõprade ja klassikaaslaste vanematega. Meil on kass ja merisead (nende eest hoolitseb üks tüdrukutest täiesti iseseisvalt), ka minu enda koerakutsikas käib minuga enamasti tööl kaasas. Kõrvalperes on neil samuti koer, seega lastel on lõbu palju.
Meie perekodude töö põhineb miljööteraapia põhimõtetel, mille eesmärgiks on tagada noortele toetav keskkond, kus neist sirguvad iseseisvad ja hiljem elus ise hakkama saavad inimesed. On väga oluline, et perevanema ning lapse vahel oleks aus suhe ja et laps tunneks end austatuna. Lastele antakse piisavalt iseseisvust, nad saavad ise endale valida riided, enda toa kujunduse ja pildid seintele, mänguasjad jne - täpselt nagu tavaperedes kasvavad lapsed. Üks minu poistest kiskus varem jonnihoogudes tapeeti seintelt. See oli kollane ja autodega ja ei meeldinud talle. Nüüd, kui ta saab ise oma keskkonna valida, ei ole tal ega teistel lastel selliseid mõttedki. Laps ju ei hävita seda, mida ta ise on saanud luua. See iseseisvus ja vabadus annavad lastele eneseväärikuse ja -usu.
Isegi kui kooli ei pidanud enam minema, ärkasime ikka enam-vähem samal ajal, panime riidesse ja sõime koos hommikust, et ei kaoks side normaalsusega.
Esimene koroonalaine oli meie kõigi jaoks üllatus ja šokk, kuid õnneks moodustasime töökollektiivis üpriski kohe kriisikomisjoni ning panime paika reeglid selleks erakordseks ajaks. Kõige olulisem on nii enda kui ka laste vaimse tervise hoidmise jaoks rutiin. Isegi kui kooli ei pidanud enam minema, ärkasime ikka enam-vähem samal ajal, panime riidesse ja sõime koos hommikust, et ei kaoks side normaalsusega. Tagantjärele vaadates on mul eriti hea meel, et otsustasime seda juba alguses teha, sest uue korraga harjumine ja enda asjade kaugõppes joone peal hoidmine oli lastele niigi raske, ilma rutiinita oleks see veelgi keerulisem olnud.
Koolist eemal olemine mõjutab lapsi erinevalt. Kõige raskemini elas seda üle üks minu poistest, kes ei saanud enam sõpradega koos aega veeta. Nende sõpradega oli ta koos käinud lasteaias ja läinud kooligi. Lapse mure oli silmaga nähtav, ta muutus morniks ja eemalolevaks, kiikus õues üksi ja ei jaksanud enam teiste lastega siin perekodus suhelda. Samas aga teist temavanust last ei morjendanud klassikaaslastest eemalolek sugugi, kuid murekohti tekitas hoopis õppimisega järjel püsimine. Interneti vahendusel ei saa ju õpetaja ringi käia ja iga last eraldi aidata, nii oli kaugõpe eriti alguses tüdrukule keeruline. Sõpru igatseval poisil oli aga õppimisel kõige vähem abi vaja, nii et erinevate iseloomudega lastele mõjus kodus õppimine täiesti erinevalt.
Kuna ühel hetkel tabas koroonaviirus ka mitut meie töötajat, olime vahepeal ka perekonniti täielikus isolatsioonis. Õnneks jäi meie pere viirusest puutumata, kuid lapsed ei saanud ka samas majas elava teise perekodu lapsi külastada. Siiski saime ka seitsmekesi hakkama ja leidsime tegevusi, mida kõik koos ette võtta. Just koroonakriisi ajal tuleb eriti välja koosolemise vajalikkus ja olulisus. Sellel ajal olime üksteisele toeks, sest mitte ainult ei pidanud lapsed eemal viibima oma sõpradest, koolikaaslastest ja naabritest, ka nende vanemad ei saanud meile karmide piirangute ajal külla tulla. Laste vanematega hoiame me häid ja tihedaid suhteid ning õnneks on praeguseks vanemad aru saanud, et asenduskodu pole nende vaenlane, vaid toetav süsteem. Interneti vahendusel said lapsed muidugi oma vanematega ikka kontakti hoida.
Õnneks on praeguseks vanemad aru saanud, et asenduskodu pole nende vaenlane, vaid toetav süsteem.
Ka meil tekkis pidevalt kambakesi koos olles lastel omavahel tülisid, nagu igas peres, meie puhul on aga hea see, et lapsed käivad eri koolides: kolm ühes ja kolm teises. Nii on neil igaühel lisaks pere lastele ka oma sõbrad, kellega saab ka isolatsiooni ajal läbi interneti suhelda.
Mulle endale oli väga abiks töökollektiivi toetus. Meil ei jäänud tööl keegi üksi: igal hetkel sain helistada juhatajale või kolleegile, samas majas elava kolleegiga sai ka näost-näkku muresid arutada, kui just päris isolatsioonis ei pidanud olema. Töökoht pakkus supervisiooni nii töötajatele kui lastele. Sellisel ajal võib ju ka eraelus palju juhtuda, lähedased võivad haigestuda - selle kõigega oli kollektiiv valmis toetama. Just see kambavaim kriisiga toimetulekul on ääretult oluline.
Mina ei ole pidanud koroonakriisi ajal igavuse üle kurtma - kuna lapsed olid kõik kodus, oli perevanema töö nii intensiivne, et oma vaba nädala jooksul nautisin väga seda, et sain rahulikult puhata ja lõpuks läbi lugeda kõik raamatud, mis olid mind ammu oodanud. Lisaks meeldib mulle ka mediteerida ja olen seda ka koos lastega teinud. Vaimse tasakaalu hoidmiseks ongi nii praegusel kui ka muul ajal suureks abiks hobidega tegelemine, eriti sellisel tööl.
Mingis mõttes olid meie lapsed kriisi ajal isegi paremas seisus, kui üksikud lapsed, kelle vanemad töötavad ning kes üksi kodus peavad istuma. Meie saime olla kogu aja koos. Selles osas võiks ka riik või omavalitsus pakkuda sel erakorralisel ajal tuge, eriti üksikvanematele - nemad on sellel keerulisel ajal eriti raskes seisus. Just hiljuti oli uudistes lugu üksikisast, kes pidi lõpuks koroona tõttu juhitavale hingamisele minema, sest ei saanud varem haiglasse minna: laps oli ju kodus ja teda ei tahtnud isa üksi jätta. Selliseid kurbi olukordi peakski vanemate toetamisega ennetama.
Vaimse tervise osas peaks eriti tähelepanu pöörama lastele, praegu on ju laste ja noorukite suitsiidikatsete hulk tõusnud täiesti hüppeliselt.
Ka vaimse tervise osas peaks eriti tähelepanu pöörama lastele, praegu on ju laste ja noorukite suitsiidikatsete hulk tõusnud täiesti hüppeliselt. Ka siis, kui vanemad on kodutööl, on jälle teistpidi raske - hommikust õhtuni mitme lapsega kodus olemine ja samal ajal tööle keskenduda üritamine kurnab ju ka lapsevanema ära ning ega teismeline tihti oma muresid vanematele rääkima tulegi. Enam pole ka õpetajat, kes ehk koolis võib märgata, et lapsel on midagi valesti, läbi interneti on sellist asja ju peaaegu et võimatu näha. Sõbrale külla minna ja muresid kurta samal ajal ka ei saa. Seetõttu olekski hea, kui eksisteeriks mõni internetipõhine lahendus, kus laps saaks ise otse psühholoogiga ühendust võtta ja abi otsida, ning sellest võimalusest peaks sel juhul vastavat vanusegruppi teavitama.
Kõige olulisemad ongi just inimestevahelised suhted ja koos olemine: just see nö karjatunne, mis meil oma pere ja lähedastega koos olles tekib. Mitte ainult ei hoolitse mina laste eest, nad annavad ju mulle tagasi veelgi rohkem. Tänu minu kuuele teismelisele sõidan mina näiteks lumelauaga. Ja lõpuks aitab raskel ajal alati ka huumor - must huumor eriti!
