Kolimisaegne hoiuosakonna juhataja asetäitja ja praegu vanemraamatukoguhoidjana töötav Krista-Viivika Kats kirjeldas, et kolimist saatis optimistlik ja ühtehoidev meeleolu. “Kõik tahtsid appi tulla, asjade tassimise vahepeal korraldati lõbusaid pirukate ja kohviga ühissöömisi ning kõigil oli tuju hea. Loomulikult esines ka takistusi, kuna maja oli alles tellingutes, osad põrandadki valamata ning ka liftid pakkusid parajalt seiklusi.”

“Kuna raamatukogu ei olnud veel valmis ja hoone ei olnud üle antud, siis põrkusime pidevalt tõrksate ehitajatega. Meie tegevus olenes oluliselt siseliftidest, kuhu sai korraga panna kaks raamatuid täis konteinerit, aga liftid kippusid pidevalt katki minema. Sellest tekkis alati suur pahandus, sest kõik maksis ja kui siin läks lift katki, siis kolimine seisis – seisid inimesed hoidlas, ootasid konteineri lükkajad, töö peatus Toompeal ja kolimisauto ei liikunud. Iga kord oli korraks jälle paanika, kui liftid ei töötanud. Ja kuna lifte oskas parandada ainult üks mees, siis mina sain teda pidevalt mööda maja taga otsida,” meenutas Kats.

Rahvusraamatukogu peadirektori Janne Andresoo sõnul on tänavune aasta igati kohane meenutamaks Rahvusraamatukogu kümnenditetagust hoonevahetust ning sellega kaasnenud murrangulist kvaliteedihüpet ka pakutavates teenustes.

“Kolmkümmend aastat on pikk aeg ning selle jooksul on nii Tallinna kesklinnas asuv ikooniline hoone kui ka seal pakutavad teenused teinud läbi suure arengu. Tänaseks olemegi jõudnud olukorda, kus hoonet ennast ootab järgmisel aastal ees rekonstrueerimine. Ühest küljest tingib vajaduse maja amortiseerumine – välja vahetamist vajab sisuliselt kogu taristu – elekter, vesi, kustutussüsteemid jne," märkis peadirektor.

“Aga vähemalt sama tähtis on ka see, et raamatukoguhoone roll on muutumas. Suured kataloogikappidega kaetud saalid on minevik ning samal ajal peaks palju rohkem kogusid olema kasutajale lihtsalt kätte saadavad. Tulevikus ootab kasutaja palju rohkem arutelu-, töö- ja õppimisruumi,” lisas Andresoo.