KOLUMN | Mart Pukk: grupikalli Toompeal - nagu lakuks keelega külmunud metallposti

Inimestel on kord niisugune kummaline komme, et kui neid väga pealetükkivalt keelata lollusi tegemast, siis mõned kohe peavad keelust üle astuma ja mõne absurdse jaburusega hakkama saama.

Lapsepõlves rääkisid täiskasvanud, isad, emad ja õpetajad, ärge pange külma ilmaga keelt vastu metallposti, see jääb sinna kinni ja jube valus on seda jälle lahti saada. Ilma selle karmi keeluta poleks vast kellelgi pähe tulnud niisuguse idiootsusega hakkama saada.

Mina seda lollust järele ei proovinud, sest minu lapsepõlve suurim autoriteet, vanaisa, kirjeldas väga ilmekalt, kui valus ja vastik oli temal omal ajal keele adra küljest lahtikiskumine. Keel oli katki, huuled puruks, tükk aega ei saanud normaalset toitu süüa, ainult jahutatud supivedelikkku ja seegi olevat talumatult piinarikas olnud.

Paistab, et paljudel sõpradel polnud oma elus nii usaldusväärset isikut, nagu minu jaoks oli vanaisa. Ikka ja jälle tuli teateid keele metalli külge kinni jäämisest.

Jultunumad jõmpsikad seletasid, et külma metallposti lakkumisel tuleb suhu eriti magus ja mõnus maitse. Ise nad muidugi teadsid, tuleb oodata sula ja aega, mil postid märjaks muutusid. Nüüd oli käes aeg arglikema kaaslaste ees uhkustada ja kiidelda eriti toreda tundega suus. 

Ettevaatlikumad lapsed ei julenud julgustükki kohe korrata, kuid nii mõnigi proovis omaette olles seda keeletrikki järele teha, aga siis ei pruukinud enam sulailma olla.