Suri lavastaja ja näitleja Ago-Endrik Kerge
(172)
Näitleja, tantsija ja lavastaja Ago-Endrik Kerge lõpetas 1959. aastal Tallinna Koreograafiakooli. Aastatel 1964–1966 õppis ta Viljandi kultuurikoolis ning 1976. aastal lõpetas näitleja ja lavastaja erialal lavakooli legendaarse 7. lennu.
Kerge töötas aastatel 1959–1967 balletisolistina Estonia teatris ja 1967–1969 Leningradi Music Hallis. Seejärel pöördus ta tagasi Estoniasse.
Aastatel 2004-2005 oli Ago-Endrik Kerge riigikogu asendusliige erakonna Res Publica liikmena, saades parlamenti Tõnis Paltsi asemel.
2016. aastal LP-le antud intervjuus ütles Kerge, et peab oma loominguliseks hiilgeajaks neid aastaid, kui ta oli tantsija. "Olin Estonia teatri esitantsija. Käisin juba 20-aastasena n-ö Nõukogude balletitähena mööda maailma ringi – ajal, mil suurt keegi välismaale ei saanud."
Pärast tantsukarjääri lõppu astus ta lavakunstikateedrisse. "See oli puhtakujuline arvestus. Ei tahtnud pärast tantsijakarjääri järgmised, ütleme, 40 aastat lihtsalt kusagil kohvikus istuda ja lobiseda. Mõtlesin, et võib-olla võiks minust saada ballettmeister. Kui n-ö Panso koolis avati 1972. aastal lavastajate osakond, siis uskusin, et minule kui tulevasele ballettmeistrile ei teeks paha, kui saaksin teada, kuidas töötavad sõnateatri lavastajad. Kusjuures olin toona kindel, et minust ei saa kunagi sõnakunstiteatri näitlejat ega lavastajat, sest mul olid omad vead. Mul ei olnud R-i."
Ago-Endrik Kerge kui lavastaja parimad tööd on valminud Eesti Televisioonis, Vanemuises, Eesti Draamateatris ja ka Soome teatrites. Publiku poolehoiu on võitnud „Pisuhänd” (1981), „Kuulsuse narrid“ (1982), „Tabamata ime“ (1983) ja Enn Vetemaa filmiloo teemaline „Püha Susanna ehk Meistrite kool“ (1984).
Tallinnfilmis valmis Kergel 1985. aastal Pál Ábrahámi kuulsa opereti „Savoy ball“ järgi samanimeline mängufilm.
Viis aastat tagasi antud intervjuus ütles Kerge, et satub teatrisse siiski harva. "Ja pean tunnistama, et näen sealgi palju sellisel keskmisel tasemel produktsiooni, nagu ma enne tele puhul juba mainisin. Sellepärast olen väga tänulik, kui satun teatrisse ja unustan seal, et olen lavastaja, ja jälgin etendust kui sellist. Muidu ma jälgin etendusi paraku lavastajapilguga: ahah, siin on nii ja siit läheb lugu edasi ilmselt nii ja... Vaat seda poleks vaja."
