NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: võitlus kärbse pärast
(25)
Tegelikult pole see muidugi üldse minu mure, mis toimub Isamaa-nimelises erakonnas. Tõsi, omal ajal sai pidevalt nende poolt hääletatud – siis, kui Isamaa eesotsas oli veel Mart Laar. Aga nii nagu käivad alla restoranid (portsud muutuvad väikeseks, supp soolatakse üle, tööle võetakse ebameeldivad kelnerid), nii muutuvad ka erakonnad. Ning sa lõpetad neis lõunatamise ja nende valimise.
Olen teatud huviga jälginud Parempoolsete toimetamist. Täitsa arusaadav – kunagisse lemmikrestorani tuleb võib-olla uus kokk! Ehk tasub jälle sinna sööma minna? Aga tundub, et siiski ei tule ega tasu. Pigem meenutab Isamaas toimuv seda, mida sai korduvalt näha Savisaare-aegses Keskerakonnas. Ilmusid välja edumeelsed jõud, kes soovisid haarata rooliratta ja muuta laeva kurssi. Nad tegid palju kära, andsid hulganisti intervjuusid. Aga lõpptulemus oli ikka seesama: uuendajad lahkusid ja tugevdasid peagi mõne teise erakonna ridasid, Savisaar jäi ja laevuke tossutas ikka vanale poole. See stsenaarium kordus sama regulaarselt nagu refrään „Oh, kuusepuu” laulus.
Tean näiteks inimest, kes toetas Savisaart ainult sellepärast, et ta oli natuke onu Otu nägu.
Tõsi, viimaks õnnestus Jüri Ratasel Savisaar siiski pensionile saata, aga see juhtus alles siis, kui kolossi mandumine oli juba ka tagumistesse ridadesse ja kolmandale rõdule näha. Isamaas asjad nii hullud veel ei ole, esimees Seeder on hea tervise juures. Peale selle tundub tal olevat laialdane toetus, eriti pärast seda, kui üleöö lisandus erakonda mitusada tundmatut, kuid kahtlemata entusiastlikku poliitikahuvilist. Proovime korraks kujutleda, et Parempoolsed tõepoolest saavad juhatuses enamuse ja Isamaa juhiks valitakse näiteks Lavly Perling. Mida hakkab ta peale erakonnaga, mis on maast laeni täis sedasorti rahvast? Kas võib korrakski ette kujutada, et Isamaa praegused juhid lepiksid neile peale surutud uute suundade ja uue poliitikaga? See erakond läheks igal juhul katki ja katki on ta juba praegu. Milleks siis istuda ühes lauas inimestega, keda sa põrmugi ei salli? Olen päris kindel, et näeme Parempoolseid Isamaast peagi lahkumas – kui nad ei taha just muganduda ja alla anda.
Kerges pohmellis noormehed lähevad valima. „Tunned sa neist kedagi?” –„Ei, pole kuulnudki.” –„Vaata, ühe nimi on Sibul! Valime selle!” –„Vohh! Just! Kes sööb sibulat ja kala...”
Eks ole ju räägitud ja kirjutatud sellestki, et Isamaal pole tänapäeva poliitikas enam üldse kohta ega tulevikku ning selle liikmetel oleks mõistlik jaguneda Eesti 200 ja EKRE vahel. Kohta Isamaal tõesti pole, aga tuleviku pärast ma ei muretseks. Valija ei mõtle enamasti ratsionaalselt, teda ei huvita valimisprogrammid ega ideoloogia. Ta langetab oma otsuseid täiesti suvaliselt. Tean näiteks inimest, kes toetas Savisaart ainult sellepärast, et ta oli natuke onu Otu nägu. Küllap meenutab ka Helir-Valdor Seeder kellelegi onu Juliust, kellelegi vanaema ja osutub lõppude lõpuks ikkagi valituks. Priit Sibula poolt võidakse hääletada sellepärast, et tal on lõbus perekonnanimi. (Valimispäeva hommik. Kerges pohmellis noormehed lähevad valima. „Tunned sa neist kedagi?” –„Ei, pole kuulnudki.” – „Vaata, ühe nimi on Sibul! Valime selle!” – „Voh! Just! Kes sööb sibulat ja kala...” ) Igal juhul ei muretseks ma liialt Isamaa reitingute pärast, küllap nad kuidagi ikka mõnest valimiskünnisesse jäänud praost sisse poevad ja Eesti vanim erakond on taas suures poliitikas nagu kärbes toas. Ainult kas tasub kärbse pärast võidelda?
