AUTORIKÜLG | Triin Tisler: jätab sõltuvuse mulje? Nii see ongi! Lugu sellest, kuidas ma dopamiinipaastu pidasin

Otsustasin, et edaspidi ma ei luba võõraid oma voodiservale istuma. Vähemalt mitte päeva esimesel tunnil.

Juba mõnda aega ilutsevad Tallinna tänavapildis Draamateatri reklaamil laused „Mul oli vahepeal telefon kadunud. Võib olla need olid mu elu kõige paremad päevad”. Pärast põhjalikku kaalumist otsustasin teadlikult peaaegu sama teha.

- Aega jäi alati puudu ja iga päeva lõpus tuli käed kurvalt rippu lasta ning tõdeda – jälle ei jõudnud.

- Meie keskendumist häirib ainuüksi teadmine, et telefon on meiega samas ruumis.

- Vangidega sama palju liigub värskes õhus ainult kümnendik lapsi.

- Selleks et sõbraga spontaanselt kokku saada, võisid kõndida tund aega tema juurde, saamaks teada, et teda polegi kodus.

Loe lähemalt artiklist!