JUHTKIRI | Kokkuhoid targa ja tegusa rahva kulul

Nelja aastat kattev riigi eelarvestrateegia sisaldab palju arve. Valitsus nopib eelarvest rääkides loomulikult sellised, mille alusel saab pajatada, et tema vapral juhtimisel muutub Eesti paremaks. Ja kui sellest rõõmsa pildi maalimiseks ei piisa, võib kurva olekuga rääkida, et tuleb lõpetada ülejõu elamine, ja rasketest, aga paratamatutest valikutest.

Avaliku sektori kulude koomaletõmbamist soovitasime aasta tagasi eelmisele valitsusele meiegi, kui erasektor oli sunnitud oma kulusid jõuliselt kärpima. Nii solidaarsuse kui ka riigi jätkusuutlikumaks tegemise pärast. See, kuidas Kaja Kallase valitsus nüüd kärpima ja reformima kavatseb hakata, pole siiski päris see, mida vaja. Kärpimiseks pole korralikult seatud prioriteete ja ollakse kinni vanades valimislubadustes. Ja arvestades koroonakriisi pikaks venimist, võiks eelarvetasakaalu poole tagasi rühkida ka aeglasemas tempos.

Kõige kurvem pilt vaatab vastu haridusvallast. Kui Martin Helme eelarvestrateegia sai mullu kriitikat õpetajate palgatõstmise peatamise eest, siis rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus on selle puuduse lahendanud haridust ikka vihma kätte jättes, kui mitte räästa alla lükates. Õpetajatele küll lubatakse tulevaks aastaks väikest palgatõusu (3%), aga raha selleks tuleb muude hariduskulutuste – eriti torkab silma laste huviharidus – kokkutõmbamisest. Tulemusvaldkond „Tark ja tegus rahvas” saab strateegia järgi tuleval aastal tänavusega võrreldes riigieelarvest 4% ja 2025. aastal juba 15% vähem raha.

Vähemalt seni, kuni noorte haridusse löödud lüngad pole parandatud, ei tohiks kirvega hariduskulutuste kallale minna.

Tulemusvaldkonna eesmärgiks deklareeritakse samal ajal uhkelt: „Eesti inimestel on teadmised, oskused ja hoiakud, mis võimaldavad teostada end isiklikus elus, töös ja ühiskonnas.” Paar lauset edasi tõdetakse ausalt, et distantsõppe tulemusel „võib prognoosida õpitulemuste langust ning haridusliku ebavõrdsuse suurenemist, samuti noorte vaimse tervise probleemide süvenemist”. Eesmärgi ja selle saavutamiseks plaanitava raha vahel on laienev kuristik. Vähemalt seni, kuni noorte haridusse kaugõppega löödud lüngad pole parandatud, ei tohiks strateegiliselt mõtlev valitsus kirvega hariduskulutuste kallale minna.