Liisi Põldots on terve koroonakriisi vältel töötanud Tartu Ülikooli kliinikumis õendusjuhina. Kriis on tavapärasele tööle ja töökeskkonnale aga hoopis teise näo andnud: tööpäevad on pikemad, palju on tulnud teha ümberkorraldusi, kaasata ja välja õpetada lisapersonali teistest osakondadest. On olnud pingelised ajad, kuid Liisi usub, et kiire kohanemise vajadusest õpitud oskustest on ka tulevikus ainult kasu.

***

Esimesed COVID-patsiendid jõudsid meie haiglasse juba eelmise aasta märtsis ning alates sellest ajast on viirus haiglaelu ühel või teisel moel mõjutanud. Kohaneda on tulnud kiiresti: sedamööda, kuidas raskes seisus patsientide hulk kasvas, pidime avama uusi intensiivraviosakondi, võttes üle teiste osakondade ruume ja personali. Kui patsiente vähemaks jäi, tuli vastloodud osakonnad ka sama kiiresti sulgeda. Alles eelmisel nädalal pakkisime kokku ühe oma ajutiselt loodud osakondadest.

Töötajad on pidanud tegema meeskonnatööd inimestega, keda nad võib-olla näevad tol päeval elus esimest korda.

Nii töötajad kui ka patsiendid on pidanud harjuma igapäevase kaitsevarustuse kandmisega. Oleme haigla teistest osakondadest kaasanud ka lisapersonali, mistõttu on töötajad pidanud tegema meeskonnatööd inimestega, keda nad võib-olla näevad tol päeval elus esimest korda. Kuigi see on olnud üks suur proovilepanek, on samas olnud ääretult tore näha pidevalt uusi inimesi, kes on motiveeritud ja teotahtelised. Kogu uus personal liitus meiega vabatahtlikkuse alusel ning see annabki tööle juurde hulganisti motivatsiooni, kui näed, kui paljud inimesed on valmis oma mugavustsoonist välja astuma.

Pandeemia alguses valdas meid muidugi teadmatus ja sellest tulenevalt oli ka hirm suurem. Kuigi nüüdseks tunneme viirust juba palju paremini, on meie osakond pidanud pandeemiaga võitlema juba üle aasta ning inimesed on väsinud ja see annab ka tunda. Enam ei tegele me lühiajalise kriisiplaaniga, vaid peame suutma kriisi taustal tavaeluga edasi minna: kuidagi peavad ka meie töötajad jõudma ju puhata ja ka oma peredega aega veeta. Eriti keeruline ongi olnud just neil töötajatel, kellel on kodus väikesed ja ka koduõppel lapsed. Õnneks on meie töökorraldus graafikute alusel ja töötajad saavad ise oma graafikusoove esitada - kui nad on valves tööl, siis on neil siiski vahepeal vabu päevi ning lisavalveid teevad vaid need töötajad, kes saavad.

Kolleegide märkamine


Vaimset tervist on kriisi ajal enim hoidnud kolleegide toetus - meil on väga hea meeskond ja omavaheline suhtlemine on avatud. Kindlasti võiks alati veelgi rohkem õppida üksteist märkama ja toetama, aga julgen öelda, et selles vallas on meil üldiselt siiski vedanud: kui kolleeg on oma tavapärase rõõmsameelsuse kaotanud, siis märkan seda kas mina või mõni teine kolleeg ning üritame ühiselt mure lahendada. Vaja on muidugi ka seda, et inimesed ise oleksid avatud. Abi ongi vahepeal keeruline vastu võtta. TÜ kliinikum omalt poolt tagab töötajatele psühholoogilise nõustamise teenust, kuhu saan töötajaid suunata mina või saavad nad ka ise endale vastuvõtuaja broneerida. Samamoodi on vaktsineeritud töötajatel võimalik eelregistreerimisega ja hajutatult kasutada sportimisvõimalusi taastusravi kliinikus. Uuendusena saabusid just eelmine nädal kliinikumi ka massaažitoolid. Ka sellistest väikestest asjadest võib tööst välja lülitumisel olla suur abi.

Peale tööd koju jõudes on siiski kasulik olla füüsiliselt aktiivne, tegeleda mõne hobiga või kokata endale head toitu.

Samuti on meil olnud mitu osakonnasisest koolitust vaimse tervise teemadel. Just koolitused ja psühholoogiline nõustamine meeskonna tasandil on praegusel ajal olnud eriti kasulikud. Näiteks tegi meile üks psühhiaatriaresidentuuri arst koolituse, kus õppisime, kuidas meeskonnas üksteisele toeks olla. Ühelt poolt on Eestis muidugi lõputu mure psühholoogide nappusega, samas olen ka enda töös näinud, et tihti on raske oma töötajaid individuaalsele nõustamisele saata. Siin ongi heaks alternatiiviks meeskondlik nõustamine, millega saab mingeid muresid ja probleeme juba ette ennetada ning mille kaudu saab õppida just meeskonnana üksteist hoidma ja toetama.

Inimene saab ka palju iseenda aitamiseks teha. On ju meie põhivajadused piisav uni, hea toit, füüsiline aktiivsus ja suhtlemine. Nüüd, kui suur osa meelelahutustegevusi on ära jäänud, on muidugi keerulisem, kuid peale tööd koju jõudes on siiski kasulik olla füüsiliselt aktiivne, tegeleda mõne hobiga või kokata endale head toitu. Õhtul võid ju peale pikka päeva olla nii vaimselt kui füüsiliselt väsinud, aga kui piisavalt magada, ärkad hommikul puhanuna ja tuled ka positiivselt meelestatuna tööle.

Teisalt olen ma ka ise pidanud praeguses olukorras lahti mõtestama, miks ma oma tööd teen ja mis mulle oma töö juures meeldib. Kui miski mind häirib, siis olen läbi mõelnud, miks see mind segab ja mida ma saan teha, et seda muuta. Näiteks töökeskkond ja ajakasutus on pingelisel ajal eriti olulised: kui ma ise kiiremal ajal avastasin, et nädalavahetuse lõpuks ei olnud ma ikka välja puhanud, siis proovisin sättida nii, et sain ka endale nädala sees ühe päeva töölt vabaks, et saaksin tööle naasta energilisena.

Kui miski mind häirib, siis olen läbi mõelnud, miks see mind segab ja mida ma saan teha, et seda muuta.

Oluline ongi just enda puhul selliste märkide tähele panemine, et ennetada läbipõlemist. Ka oma töö mõtestamine on vajalik. Need on ju patsiendid ja nende lähedased, kelle jaoks ja kelle pärast me oma tööd teeme. Selline teadlikkus kipub inimestel tihti ununema - oleme ju muidu harjunud reisimise ja meelelahutusega, millega saab end täielikult tööst välja lülitada. Kuna praegusel ajal selleks võimalust ei ole, peabki sügavamalt mõtestama oma tegevuse ja leidma need asjad, mis aitavad sul oma tööd teha ja mis sind positiivse ning õnnelikuna hoiavad.

Kuigi pandeemia tõttu on töö olnud pingeline ning oleme pidanud läbi viima pidevaid ümberkorraldusi, siis meeldib mulle mõelda nii, et kõigist neist kriisiolukorra ajal õpitud oskustest on nii minul kui ka kolleegidel tulevikus kindlasti kasu. Kui olukord on raske, siis ega ära jooksmine ei ole ju lahendus. Ma usun, et inimene on väga võimekas ja saab kõigega hakkama. Iga asi on millekski kasulik.

Kuidas leida abi?

Kui sul on vaimse tervise mure, räägi sellest kellelegi, keda usaldad. Küsi kindlasti abi!

• Telefoni teel saad psühholoogilist esmaabi üleriigilisel ohvriabi kriisitelefonil 116 006, kes helistada ei soovi, saab nõu küsida ka palunabi.ee

• Laste ja noorukitega seotud muredega toetab lasteabitelefon 116 111 ja lasteabi.ee

• Veebipõhist vaimse tervise nõustamist pakub Peaasi.ee ja Lahendus.net

• Hingehoiu telefoninõustamine telefonil 116 123 (avatud ööpäevaringselt) *Psühhosotsiaalne kriisiabi: tugipakett töötajate toetamiseks

• Eeliinitöötajatele pakub supervisoone Sotsiaalkindlustusamet

• Õpetajate eestikeelne tugiliin 735 0750 (tööpäeviti kell 12-20) ja venekeelne tugiliin 7350760 (teisipäeviti kell 12-20) *Psühholoogiline e-nõustamine veebilehel www.rajaleidja.ee *Mentor koolijuhile, info https://harno.ee/mentorid-ja-mentorite-valjaope

• Haridus- ja Noorteameti Youtube'i kanalil distantsilt targemaks seminarid