Mul oli nädal tagasi sünnipäev. Sain 1. mail 41-aastaseks. Selle elukümne sünnipäevade normaalsus erineb sügavalt mu varasema elu omast. Kogu lapsepõlve teadsin, et minu sünnipäeval toimub õhupallide ja loosungitega paraad. Hiljem on see märkinud rõõmsat vaba kevadpäeva, paljude jaoks pärast suuremat pidutsemist volbriööl.

Kaks aastat on traditsiooniline nõidade öö sabat ära jäänud. Kaks aastat oleme distantseerunult vabas õhus kohtunud, kui üldse. Mullu kehtisid mai alguses ranged piirangud ja paar sõpra viisid mind üllatuseks 2 + 2 reegleid järgides matkarajale. Sõitsime kohale eraldi autodes ja hoidsime rajal vahet. Tänavu kohtusime matkaraja piknikuplatsil. Kõrvuti lauas istumist – seda sünnipäevade normaalsust – ei olnud. Igaüks tuli oma tassi ja kahvliga. Mõlemal korral troonis alkoholina piknikulaual desoaine pudel. Kummalgi korral ei kallistatud ja hoiti ka matkarajal üksteisega vahet.

See on praegune normaalsus, igapäevane reaalsus.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega