Summaarsena on need kõik Eestile ülekaaluka ühiskondliku ja riikliku tähtsusega. Erilubade ehk „jaga ja valitse” süsteemi asemele on kiiresti vaja õiglasemat ja ettearvatavamat süsteemi. Ka lubavamat, sest nii Eesti kui ka teiste riikide statistika näitab, et koroonaviirus levib välitingimustes ülivähe.

Paljudes maades, ka Eestis mõeldakse seetõttu kasutusele võtta vaktsineerimistõend ja mõnes riigis ongi see mingil määral kasutusel. Selge see, et kui vaktsiinidest oodati päästjat, siis nüüd, kui need on olemas ja hulk rahvast ka kaitsepoogitud, tuleks see tõsiasi ühiskonna avamise teenistusse panna.

Üleeuroopalist vaktsineerimis- ja koroonatõendit, mis annab õiguse ületada Euroopa Liidu liikmesriikide piire, tasub Eestil igal juhul toetada ja selle kehtestamist tagant lükata, sest see on kiireim tee rahvusvahelise turismi taastamiseni. Väikeriigil nagu Eesti on seda rohkem vaja kui suurtel, seepärast olgem standardite kokku leppimise eestvedajad.

Andke aga vaktsiini. Tõendi riigi piires rakendamine jäägu varuplaaniks, juhuks kui vaktsineerimine takerdub.

Vaktsineerimistõendi riigisiseses kasutamises peaks põhisuund ikkagi olema see, et piirangud kaotatakse kõigil, mitte ainult kaitsesüstitutel. Üle 50-aastasi vaktsineeritakse juba suure hooga, lähinädalail saavad võimaluse teisedki. Aprilli lõpu seisuga arvas ainult 21% üle 15-aastasi eestimaalasi, et nad ilmselt või kindlasti ei lase end koroona vastu kaitsepookida. Teisisõnu, andke aga vaktsiini ja varsti on enamik neid, kes tahaksid mõnel üritusel käia, ka vabastava tõendi surveta vaktsineeritud. Tõendi riigi piires rakendamine jäägu varuplaaniks, juhuks kui kaitsesüstimine takerdub ja haiglaravi vajajate hulk hakkab taas kriitiliselt suureks muutuma.

Kaaluda saab ka vahevarianti, mille puhul on üritusekorraldajatel õigus (aga mitte kohustus) nõuda osalejatelt vaktsineerimis- või koroonatõendit. Las siis inimesed ise otsustavad, kas eelistavad käia rangemate või tavaliste koroonanõuetega üritustel.