EESLIINI KANGELASED | Teine koroonalaine on vaimsele tervisele olnud laastavam kui esimene
(35)
Eesti Päevaleht avaldab igal nädalal ühe eesliinitöötaja loo, kus inimene räägib oma kogemustest pandeemia ajal ning sellest, kuidas ta on suure koormuse kõrval suutnud oma vaimse tervisega hakkama saada. Täna räägib oma loo Vassili Novak, kes on arstina hinnatud nii patsientide kui kolleegide poolt. Läinud aastal tunnustas Regionaalhaigla teda Aasta Tohtri tiitliga ja tunamullu Tallinna Lastehaigla kolleegipreemiaga. Ta juhib Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskust ning oli seega kogu koroonaaja tervishoiukriisi tulipunktis. Tema sõnul on EMO töö nii või teisiti eriline, sestap ei olnud kriisiaja stressirohkus neile nii ootamatu kui ülejäänud ühiskonnale, küll aga hakkab praeguseks juba tundma andma pika teise viiruselaine väsimus.
***
Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakond on tegelenud koroonaviirusega nakatunutega pandeemia algusest saati. Töö on sel ajal olnud muidugi intensiivne ning seda eriti just alguses: niipea, kui oht tekkis, koostati haiglas vajalikud staabid ja kriisikomisjonid ning korraldati ümber kogu haigla töö. Vaja oli eraldada muud patsiendid koroonapatsientidest ning tagada, et haiglasisest nakkumist ei esineks. Huvitaval kombel oli esimese laine lõpus isegi keerulisem pandeemia-aegset töökorraldust tagasi seadistada ning tavaelu rütmi juurde naasta. Teise laine ajaks olime muidugi rohkem kogenud ja oskasime kiiresti oma tööd taas ümber korraldada.
Pandeemia-aeg on olnud katsumusi täis meile kõigile, kuid erakorralise meditsiini osakonnas töötavad inimesed on üldiselt ka natuke teistmoodi kui teised. EMO töötajad on harjunud kiire tempo, ootamatute olukordade ja stressirohkusega. Seega ei olnud mõnes mõttes ka koroonapandeemia meie jaoks niivõrd suur muutus: suure osa töökorraldusest pidi küll ümber organiseerima, kuid pingeline aeg meie jaoks nõnda suur üllatus ei olnud.
EMOs töötavad inimesed on üldiselt ka natuke teistmoodi kui teised. EMO töötajad on harjunud kiire tempo, ootamatute olukordade ja stressirohkusega. Seega ei olnud mõnes mõttes ka koroonapandeemia meie jaoks niivõrd suur muutus.
Vaimse tervise osas on teine laine olnud muidugi palju kurnavam kui esimene. Kuigi kogu personal on äärmiselt innukas ja töövalmis, siis praeguseks on inimesed lihtsalt väsinud: teine laine on kestnud nii kaua, et inimesed pole enam ammu saanud puhkusi võtta ning kui ka saavad, siis soojale maale puhkama minemisest me ilmselgelt rääkida ei saa. Ka siis, kui töötajatel oli vaba aeg, olid ju kõik asutused viimase ajani suletud: ei saanud ei spordiklubisse, teatrisse ega kinno. Nii on muidugi inimestel raskem välja puhata ja tööst välja lülituda, kuid sellega tuleb siiski hakkama saada.
Teise laine ajal on ka objektiivselt tööd palju rohkem - hulgaliselt rohkem haigeid ja keerulisem korraldada graafikut. Mingil hetkel pidime patsiente ka transportima, sest Tallinnas said kohad otsa. Nii saatsime haigeid teistesse Eesti haiglatesse, näiteks Haapsallu, Pärnusse, Rakverre ja Raplasse, kus kohti jagus.
Muidugi puudutas viirus ka meie töötajaid, kes pidid samuti haiguse tõttu tavapäraselt töölt eemal olema. Õnneks ei nakatunud siiski väga suur hulk töötajaid, seega ei tekkinud hetke, kus personali poleks võtta olnud. Üldiselt pean ma aga personali kiitma: töötajad olid motiveeritud ja vaim püsis virge, meil ei olnud vajadust võtta kasutusele erimeetmeid, et moraali tõsta.
EMO on väga omamoodi osakond tervishoiusüsteemis: see peab alati olema avatud, seda ei saa sulgeda ka siis, kui näiteks suur osa personali rivist väljas on. Kolleegid olid aga väga kompromissialtid ning mõistsid, et eriolukorras suureneb tunduvalt vajadus abikäte järele, eriti kui näiteks keegi lähikontaktsena karantiini jääb. Samas on töö EMOs väga rahuldustpakkuv, sest töö kannab vilja ning tulemusi on koheselt näha, esineb hulganisti konkreetseid olukordi, kus saad inimestele abiks olla. EMOs puutud kokku nii patsientide kui nende mures lähedastega ning seetõttu ongi töö väga mitmekülgne ning tugeva missioonitundega.
Üldiselt pean ma aga personali kiitma: töötajad olid motiveeritud ja vaim püsis virge, meil ei olnud vajadust võtta kasutusele erimeetmeid, et moraali tõsta.
Töö EMOs on suuresti muidugi meeskonnakeskne: raskema õnnetuse puhul võib ühe patsiendiga tegeleda isegi 10 inimest, kes kohe vastavalt vajadusele traumatiimi moodustavad. Näha, kuidas sinu pandud diagnoos on õige ning kuidas tänu sinu ja kolleegide abile inimene ellu jääb, ongi just selle töö parim osa. Mina ise olen kiirabis töötanud aastast 1988 ning olen selle aja jooksul ka näiteks mitmeid inimesi elustanud. Ka oma pika tööstaaži jooksul jäävad ikka meelde mõned patsiendid ja nende lähedased, kes on tulnud isiklikult hiljem rääkima ja tänama. See aitab ka mõista, miks inimesed peaksid valima EMOs töötamise, kuigi mõnedel teistel töökohtadel tervishoius võib olla tunduvalt suurem palk.
Olulisem veel kui stressitaluvus (mida EMOs töötades läheb ilmselgelt vaja) on töötajate kommunikatsioonioskus nii kolleegide, patsientide kui ka nende lähedastega. EMO töö on niivõrd meeskonnatöö, et kui sa ei oska oma vajadusi ja soove arusaadavalt edastada, siis võivad tekkida probleemid ja sellest ka kiirem läbipõlemine ja väsimus. Näiteks on osa EMO tööst ka patsiendi suunamine vajalikule ravile ning puudulike kommunikatsioonioskustega võib patsiendile sobiva ravikoha leidmine osutuda palju keerulisemaks ja kurnavamaks kui muidu. Samas on ka personalisiseste suhete osas oluline, et töötajatel oleks võimalik kas teise kolleegiga, ülemusega või usaldusisikuga probleemidest rääkida. Heaks ja efektiivseks kommunikatsiooniks on vaja toetavat meeskonda ning ma loodan, et minu alluvad ka ise tunnevad, et võivad tulla mulle muresid kurtma, kui selleks vajadus on.
