Lahingus eelarvekasinusega on ähvardus koondada kaitseväe orkester tugev kaart, mis pöörab olukorra kohe emotsionaalseks. Arvestades Heremi eelmist kärpekäiku – kaitseväe spordirühmale lõpu tegemist –, pole orkestri (ja kaplaniteenistuse) kallale minek üksnes puhas väljapressimine, vaid ka kaitseväe pehmema poole mittetähtsustamine ja alahindamine.

Orkestri koondamine on suure sümboolse tähendusega samm, mis heidutab oma inimesi, mitte vaenlast. Kadumisohus orkestri veebilehel tsiteeritakse sõjaajaloolast Hannes Walterit: „Sõjavägi ilma relvadeta on jõuetu, sõjavägi ilma puhkpillimuusikata on hingetu.” Kuna orkestri ülalpidamine maksab 1,4 miljonit eurot aastas, saab öelda, et kaitseväe hing müüdi 1,4 miljoni eest – olukorras, kus 2021. aasta kaitse-eelarve on 645 miljonit eurot ja riigieelarve 13,1 miljardit eurot.

Tekib tunne, et on hulk varju jäävaid kulukohti, mille kärpimise kallale riigijuhid ja -ametnikud ei oska või ei taha minna.

Kaitseväe orkester pole ainus kuluartikkel, mille kärpimise plaan tekitab küsimuse, kas mujalt tõesti pole võimalik neid riigieelarve mastaabis väikseid summasid kokku hoida. Riik on ju suutnud seda orkestrit ülal pidada palju vaesemalgi ajal. Sama küsimuse tekitab plaan võtta laste huvitegevuselt seitse miljonit eurot. Samuti riigikogu juures tegutseva arenguseire keskuse sulgemisohtu sattumine – riigikogu liikmetele endises mahus kuluhüvitiste maksmiseks raha jätkub, aga mitte väiksele mõttekojale, mis peaks aitama parlamendi liikmetel riigile pikka plaani teha.

Tekib tunne, et on hulk varju jäävaid kulukohti, mille kärpimise kallale riigijuhid ja -ametnikud ei oska või ei taha minna. Õiguskantsler Ülle Madise äsjane vastus riigieelarve läbipaistmatuse pärast muretsevatele riigikogulastele viitab, et nii võib olla küll: „2021. aasta riigieelarve kulud, sh investeeringud, on esitatud nii üldisel tasemel, et eelarvest ei ole võimalik saada piisavalt selget ülevaadet, mille tarbeks riigi raha tegelikult kasutatakse.”