Kõik mu lähedased on küsinud, kas ma olen ikka turvalises kohas. Jah, ma arvan, et olen, kuid ma ei tea, kas ma isegi enam hoolin sellest, sest kuidas ma saan ennast turvaliselt ja hästi tunda kui ümberkaudsed inimesed kannatavad igaöiste pisargaasi rünnakute all. 

Üks öö oli vaikne ka, sest laupäeval juudid puhkavad.  
Kes kannatab siin riigis tegelikult terrori all? Ma ei mõtle ainult praegust olukorda, vaid üldiselt, ka nö rahu ajal, kui seda rahuks üldse nimetada saab. Ma ütleks, et see vahepealne aeg  on lihtsalt lootusetusele alistumine, sest inimesed tahavad ju ometi elada. Ma võin kõlada robustselt, kuid ma ei pea vajalikuks tõe ilustamist. Varjaku Iisrael kogu oma läänemeediaga tõde, aga nagu me teame vanarahva tarkusest – valel on lühikesed jalad.