„Kohal olete, päris julm tööpäev. Nüüd saad süüa ja magama. Homme saad telgist SMS-ida, korralik torm teil tulemas,” kirjutab Merisalule Eestist tema mees Aivar Merisalu. Ta on kõik need nädalad jälginud oma naise teekonda Garmini kaudu ja nii temaga ka suhelnud.

Tänavune Mount Everesti ekspeditsioon on olnud draamat täis kannatuste rada.

Aga esmalt algusest. Tänavune Mount Everesti ekspeditsioon on olnud draamat täis kannatuste rada. Snowy Horizon Treks and Expeditionsi koosseisus Mount Everestile pürgiv eestlane Katrin Merisalu jõudis Nepali aprilli alguses. Peale Merisalu kuulub rahvusvahelisse ekspeditsioonigruppi üks mägironija Rumeeniast, kaks Indiast, kaks Ameerika Ühendriikidest, samuti üks Montenegrost, Ühendkuningriigist, Jaapanist ja El Salvadorist. Nad kõik pidid andma koroonaproovi kodumaal ja kohe ka Nepali jõudes.

Koroonaviirus ei halasta


Nad kõik on terved ja jõuavad tervena ka baaslaagrisse. Kuid koroonaviirus ei halasta ning hoolimata kõigist ettevaatusabinõudest – laager piiratakse köitega, keelatakse teistes laagrites sõpru vaatamas käia, peod, käesurumine ja kallistamine – jõuab see ka Mount Everesti baaslaagrisse mäe tippu pürgiva rahvusvahelise alpinistide grupini. Põhjuseks see, et kohalikelt šerpadelt proovi andmist ei nõutud.

Esimesed haigestunud šerpad viiakse Merisalu laagrist kopteriga Katmandusse aprilli kolmandal nädalal. Katrin Merisalu teeb sel ajal, 19. aprillil, jääronimistrenni ja saab šerpade tunnustavate pilkude osaliseks. Sel ajal on kogu meeskond veel terve, kuid pikemaid retki suure laviiniohu tõttu baaslaagrist ülespoole planeerida ei saa.

19. aprillil päästetakse kopteriga liustikult šerpa, kellele on üks majakõrgune jääpank peale varisenud. See on juhtunud C1 (6100 m) laagri lähistel, sääraseid ohtlikke kohti on seal kolm. Šerpa jääb õnneks ellu.

Merisalu annab kodustele teada, et kõik köhivad, kuid veel pole midagi hullu. Plaanitakse juba järgmist tõusu. „Lund tuli kõvasti, enam kui 7 cm. Magada ei saanud, paugutas laviine öö läbi. Paugutab siiani. Pole kunagi varem midagi sellist kuulnud,” kirjutab Merisalu 22. aprillil.
Katrin Merisalu

Ta nendib, et ekspeditsioon on graafikust maas. „Õhtul oli koosolek, avaldasime šerpadele survet ja nõudsime konkreetset tõusuplaani. Hetkel jäi tõusukuupäevaks 26. aprill (aklimatiseerumiseks järgmisse laagrisse – K. A.). Seda juhul, kui ilm püsib hea. Homme lähevad šerpad alles C2 ja pärast seda vajavad ühte puhkepäeva,” lisab Merisalu samal päeval.

„Plaanid muutusid! Ületasime täna Khumbu liustiku + ronisime 200 m ülespoole,” raporteerib Merisalu 23. aprillil. „Sõltub muidugi ilmast, aga tõus C2 on öösel kl 1.30 ja kestab umbes 7–10 tundi.”

Ilmateade on ülioluline


Merisalu palub abikaasalt tungivalt väga täpset ilmateadet – oluline on nii tuul, sadu kui ka temperatuur. Kui üleval oleku ajal ilm ära keerab, ei pääse nad tagasi alumisse laagrisse.

Pisut enne ekspeditsioonile minekut juhtub aga järjekordne äpardus: jääpank variseb taas ja lõhub rajal köied. Uus katse järgmisel ööl. Kuid halbu uudiseid tuleb veel. Nii esimeses kui ka teises laagris on nii kõvasti sadanud, et 40 inimest evakueeriti, samuti selgub, et kaks Merisalu meeskonnaliiget on veel haiged.

Merisalu kimbutab vastik köha, tal on valu rinnus ja palavik.

Peale neljanda šerpa haigestumist jäävadki järjestikku haigeks kõik meeskonnaliikmed. Kolm inimest üsna tõsiselt ja neljas, kes õnnetuseks on samal ajal tõusnud 6100 meetri peale, evakueeritakse Katmandusse eriti raskes seisus. Lõppkokkuvõttes haigestub kümnest meeskonnaliikmest üheksa. Nende seas ka Merisalu, keda kimbutab vastik köha, valu rinnus ja palavik. „Selleks ajaks hakkasime aimama, mis toimub, sest kõrvalolevad laagrid olid juba nädal tagasi pooltühjad ja suur osa rahvast sealt Katmandusse evakueeritud,” tõdeb Merisalu.

Kui laagrisse jäänud ekspeditsioonirühm on juba ligi nädala haige olnud, saavad nad oma kahtlustele ka kinnitust – kõik evakueeritud nende grupist on saanud koroonaproovist positiivse analüüsitulemuse, mis tähendab, et ilmselgelt on koroona ka laagrisse jäänuil. Kellel raskemal, kellel kergemal kujul. Seega, enam ei looda keegi, et ehk on tegemist tavalise köhaga.

Peale haiguse kimbutab ekspeditsiooni liikmeid veel väga halb ilm. Seda nii baaslaagris, kust tehti aklimatsioonimatku, kui ka nüüd, mil on jõutud C2-sse. Šerpad ütlevad, et nii kehv ilm oli viimati 2005. aastal.

Ekspeditsiooni liikmed ei usalda kohalike ilmateadet, see on mitmel korral täiesti vale olnud.

„Oleks tore, kui saadaksid iga päev Everesti baaslaagri ilmateate, nii öise kui ka päevase. Näib, et šerpad hämavad. Muidu on kõhe tunne,” kirjutab Merisalu 19. aprillil oma mehele. Seega annabki baaslaagris olijaile Eestist täpsemat ilmainfot Merisalu abikaasa Aivar.

Šerpa kaotas elu


Ekspeditsiooni liikmed veedavad Mount Everesti baaslaagris isolatsioonis veel poolteist nädalat. Siis hakkab justkui paremat ilma lubama ja inimesed hakkavad esimesest hoobist toibuma.

Kümnest meeskonnaliikmest alles jäänud kuus – kaks meest ja neli naist – otsustavad minna järgmisele tõusule, mis kujuneb palju raskemaks, kui oli esimene, aklimatsioonitõus. Seda esmalt seetõttu, et on tõustud otse teise laagrisse, vähemalt 1,2 kilomeetrit, ja teisalt ka seetõttu, et viimasest tõusust on möödunud juba kaks nädalat. Pealegi on haigusest räsitud keha kaotanud suure osa jõudu.
Mount Everesti vallutajatel tuli baaslaagris poolteist nädalat isolatsioonis olla.

Katrin Merisalust hiljem jõuab samasse, loo alguses kirjeldatud C2 laagrisse tema tiimikaaslane, kes saatuse tahtel osaleb hukkunud šerpa päästetöödel. Tugev lumesadu ja halb nähtavus muutsid tee väga raskeks. Vahetult C1 juures kukkus šerpa lumega kaetud lõhesse. 30 meetri sügavuselt tuuakse välja elutu keha – noor, 27-aastane mees.

30 meetri sügavuselt tuuakse välja elutu keha – noor, 27-aastane mees.

Niisiis on kuueliikmeline rahvusvaheline grupp Snowy Horizon Treks and Expeditions praegu veel 6500 meetri peal parema ilma ootel. Sellel hooajal pole ideaalset ilmaakent olnudki. Kellel on olnud õnne õigel hetkel õiges kohas olla, see on ka saanud võimaluse tipukatsele minna. Väidetavasti püsib tippu jõudnute arv siiani tavakeskmisest pigem väiksem, kuid täpseid arve selle kohta praegu pole.
Katrin Merisalu teab, et võimalus Mount Everesti tippu pääseda on väike, sest koroona on palju jõudu röövinud. Aga proovimata jätta ta ei saa.

18. mai hommikul kirjutab Aivar Merisalu abikaasale: „Hetkeseis siis selline, et minu soovitus oleks, et te olete veel ühe päeva C2-s, sest see orkaani niiske soe õhk (India ookeanil oli suur taifuun) ikka jõuab teieni ja 20. mail sajab kuni 10 cm ja näitab ka korralikku tuult. [---] Hetkel on nii, et tipupäevaks peaks olema 23. mai. Nii et 22. mai öösel siis start C3-st. Homme 19.05 peate igal juhul olema paigal, sest pole pointi C3 minna, kui tipule ei saa. 20.05 näitab sadu kokku 10 cm 7000 m peal.”

Nimelt ei pea ilm olema hea ainult tippu tõusmise, vaid ka kuuetunnise retke ajal 7200 meetri kõrgusele C3-laagrisse. Sellest ajast kolm tundi ehk umbes 300 meetrit tuleb ronida vertikaalset Lhotse nõlva pidi.

Eesmärk võib jääda kättesaamatuks


Katrin Merisalu tunnistab kolmapäeval, päev enne C3-le tõusmist, et hindab oma tippu jõudmise võimalust väikeseks, sest tema haigus kujunes raskeks, kõrge palaviku ja vastiku valuga rindkeres. See annab osaliselt veel praegugi tunda. „Otsustasin siiski proovida, sest tean, et kui ei proovi, siis ei suudaks seda hiljem endale iial andestada,” kirjutab Merisalu Garmini kaudu oma Facebooki lehel Valgele Mäele. „Lubasin endamisi, et kui mu seisund halveneb või tajun mõnd ohumärki, siis keeran tagasi. Olen ennegi mitmeid kordi enne tippu tagasi keeranud,” viitab Merisalu.

„Otsustasin siiski proovida, sest tean, et kui ei proovi, siis ei suudaks seda hiljem endale iial andestada.”

Öö C3-laagris tuleb veeta järsu kallakuga kitsal ja laviiniohtlikul nõlval. Selle kaldenurga iseloomustamiseks sobib näide: pistke pikk laud teise korruse aknast sisse. Pea sama keeruline hakkab olema tõus neljandasse laagrisse C4 (7906 m), kus puhatakse neli kuni kuus tundi. Ning seejärel muidugi 10–14 tundi kestev tipputõus ise. Kas ilm annab grupile tõusuks võimaluse ning kas meeskonna vaim ja tervis on katsumuseks valmis, selgub lähipäevil – plaan on tippu jõuda 23. mail.

Väidetavasti on koroona kimbutanud ka teist rahvusvahelist ekspeditsioonigruppi, Garrett Madisoni rühma, kuhu kuulub eestlane Krisli Melesk. Kas, kui paljud ja kui raskelt neist haigestusid, pole teada. Viimatise info järgi ootavad nemadki tippu minemiseks õiget ilma teises laagris.

Katrin Merisalu vallutatud mäetipud

Katrin Merisalu on käinud paljudel mäetippudel: Kaukasuses Elbrusel (5642 m), Türgi kõrgeimal tipul Araratil (5137), Iraani kõrgeimal tipul Damavandil (5604), Aafrika katusel Kilimanjarol (5895), läänepoolkera kõrgeimal mäel Aconcagual (6962), Mont Blancil (4810), Leninil (7134) ja veel paljudel.

Kui tõenäoliselt soovitaksid seda artiklit lugeda ka teistel?
Ei soovita üldse Soovitan väga