Kirjanik Ira Lemberi kodus Nõmmel helerohelise maja esimesel korrusel võib näha palju kaslaste mustreid: kardinail, diivanipatjadel. Isegi sussid, mida kirjanik jalgapanekuks pakub, on tiigrivärvides. Kui otsida välja Ira sünniaasta idamaine horoskoop, saab selle eelistuse taust selgeks – 1926 oli tuletiigri aasta.

Ideedepuuduse üle Ira Lember ei kurda. Süžeed muudkui vupsavad pähe, istu aga arvuti taha ja pane kirja. „Kui järjekordne raamat on valmis saanud, ütlen alati, et see on viimane. Nüüd ütlesin „Teise viiuli” kohta, et see on viimane raamat sel aastal. Kui oled nii pika elu elanud ja erinevate inimestega kohtunud, jätkub ideid alati,” ütleb Ira. „Fantaasia on mul ka hea. Vahel tuleb lausa kaks head mõtet korraga, nii et ei tea, millest alustadagi!”
Võib-olla on Ira Lemberi kirjutamistuhin sellepärast nii suur, et ta alustas kirjanikuna tavamõistes üsna hilja. 1962. aastal, kui ajalehes Säde ilmus tema esimene luuletus, oli Ira 36-aastane. Esimene raamat, pojast inspireeritud „Jannu” nägi ilmavalgust 1969, kui Ira oli 43-aastane.