„Ei saa, Lible,” vastab Arno väga tõsiselt. „Ma mõtlen.”

„Ah sedasi... Hmhüh... Mõistan! ” teeb Lible piduliku näo. „Nojah, ega minusugune vana ahv ise mõelda ei oska, aga kõrvalt vaadata on põnev. Mille peale Saare noorsand siis mõtleb ka?”

„Teise Paunvere peale,” vastab Arno.

„Teise Paunvere peale?” imestab kellamees. „Mihuke see teine Paunvere veel on? Minu teada on Paunveresid ikka ainult üks samuti nagu kirikul torne. Kui just purujommis peaga vaadata, siis paistab tõesti, justkui oleks kaks, aga kainelt...”

„Kirikutorne on üks, aga Paunveresid on kaks,” katkestab Arno teda rangelt. „Olen linnas selle peale palju mõelnud. Ülikoolis ja... üldse. Vaata, Lible, on olemas ametlik, võimul olev Paunvere. Ja siis teine, alla surutud. Näiteks Loll-Mart. Kogu oma elu on ta rääkinud, et põõsas peidab end põrgumasin, mille hammasrattad kogu aeg ringi käivad, aga keegi ei usu teda. Ametlik Paunvere ainult naerab tema üle.”

„Aga... aga...” kogeleb kellamees. „Põõsas pole ju põrgumasinat!”

„See on sinu tõde, Lible,” muigab Arno kibedalt. „Mardi tõde on midagi muud.”

„Pühade vahe! Aga Mart on ju loll!” ägestub Lible. „Seda ütleb ju tema nimigi – Loll-Mart! Kui Saare noorperemees tahab, siis võime kasvõi kõik Paunvere põõsad läbi otsida, aga mingit põrgumasinat me sealt ei leia! Isegi hammasratast ei leia, vahest ainult mõne tühja õllepudeli.”

„Tüüpiline esimese Paunvere seisukoht,” ohkab Arno. „Kui miski pole kooskõlas ametliku seisukohaga, siis on see kohe plära. Sedasi me jäämegi lõhestatuks.”

„See polegi tähtis,” vangutab Arno pead. „Tähtis on see, et Mart kuulub teise Paunveresse. Ja samamoodi koolivend Kiir. Ta keeldus kirikus Tootsi kõrvale istumast, ütles, et kuna Ülesoo omad on vaktsineeritud, siis on ohtlik nende lähedal olla, kuna rasedus võib katkeda. Ka see mõte pandi naeruks.”

„Heldeke! Kiir ei ole ju ometi rase ega saa ka kunagi olema! Ja mina olen ka vaktsineeritud, mis see siis paha teeb? Kiir on lihtsalt kade, et Teelest ilma jäi, sellepärast ajab igasugust plära suust välja.”

„Tüüpiline esimese Paunvere seisukoht,” ohkab Arno. „Kui miski pole kooskõlas ametliku seisukohaga, siis on see kohe plära. Sedasi me jäämegi lõhestatuks.”

„No aga mis siis teha, ega lolli juttu ei saa sallida!” kehitab Lible õlgu.

„Mina arvan just vastupidi,” ütleb Arno ja vaatab kellamehele oma suurte pungis silmadega nii ainiti otsa, et tollel jube hakkab. „Me peaksime andma teisele Paunverele võimaluse. Miks mitte valida Loll-Mart vallavanemaks ja Kiir vallakasakaks? Vaatame, mis saab.”

„Hm... Jaa...” venitab Lible. „Ah et Kiir vallakasakaks... Ja Loll-Mart lausa vallavanemaks... Ei noh, miks mitte, miks mitte... Ärgu Saare noorsand pahandagu, aga ma pean nüüd minema... Lubasin kõrtsis puntratantsu tantsida ja... Elage siis hästi! Tervisi kodustele!”

„Ma ei lähe koju,” vastab Arno kumedalt. „Seisan siin veel natuke, sügan end vastu paju ja siis sõidan linna tagasi. Tarvis veel mõelda... Aru pidada...”

„Selge see!” kiidab Lible takka. „Mõelge ja pidage aru! Mehejutt!” Ta eemaldub, algul ettevaatlikult, Arnot kogu aeg silmas pidades, siis pistab tulistvalu jooksu, nagu näeks jeekimit.