ERISAADE | Kaitseväe orkester mängib külmas, vihmas, kuumuses ja vajadusel 20 tundi. Rivi on sirge ja marssides muusika ei kannata
(90)Amatöörorkestrid ei pea oskama ega saamagi käsu peale mängida, räägib kaitseväe orkestri legendaarne endine juht Peeter Saan.
Küsimuse peale, et äkki saabki Vabariigi aastapäeva paraadil elava orkestri elektroonilise muusikaga asendada, sest Eesti on ju tuntud digiriik, märkis Saan, et kõik on võimalik. „Miski pole võimatu. Olen ka ise teinud Vabariigi aastapäeva paraadi aastaid tagasi DJ-na raadiobussist, kui väljas oli 20 kraadi külma, mistõttu ei saanud orkester füüsiliselt mängida. Ka see on võimalik, aga see pole lahendus. Seda on võimalik ühekordselt kasutada,“ oli ta veendunud.
Saan rääkis saates lahti, et kaitseväe orkestri tegevus on palju laiem kui vaid ühel paraadil osalemine.
„Millega orkestrid tegelevad? Pidasin kogu teenistusaja jooksul arvestust, et kui palju ja kus orkester esineb. Keskmine esinemiste arv aastas on 220–240. Praktiliselt esinemine iga tööpäeva kohta, kui nii võtta. Muidugi iga päev ei ole, on ka proovipäevi ja mõnel päeval on kaks-kolm esinemist. Nii need numbrid tulevad,“ asustas Saan.
Seejärel lõi ta täpsemalt lahti, kus ja millal mängitakse. „Suurem osa on tseremooniad. 130–150 nendest esinemistest on tseremooniad. Kaitseväe ja teinekord ka PPA orkester teenindavad Eesti riiki. Alustame presidendist. Seal on volikirjade üleandmise tseremooniad, mis on avalikud, kui teada, mis päeval ja mis kell. Neid saab näha. Koos Vahipataljoni auvahtkonnaga toimuvad tseremooniad. Järgmiseks riigivisiidid. Jälle Kadriorus.“
„Nüüd tulevad kaitseväe tseremooniad. Igal väeosal on oma aastapäevad. Mitu korda aastas on noorsõdurite vannutamine. See on kaitseväe orkestri pühaks ülesandeks olla seal kohal ja mängida.“
Kuid kaitseväe orkester mängib palju ka rahva seas, seletas Saan. „Järgmiseks on linnade ja maakondade tseremooniad. Kaitsevägi väga toetas seda, et esinesime just nendes maakondades, kus on üksused sees, kus on garnison. Näiteks Võrus, Jõhvis või muidugi Tartu sõjakooli tseremooniatel. Seda toetati, sest see on asi, mida saame anda vastu omalt poolt ja olla heades sõprussuhetes. Sedasi korjuvad tseremooniad.“
Mis puutub veel muudesse esinemistesse, siis rõhutas Saan kaitseväe orkestri esinemiste ja muusika ligipääsetavust kõigile. „Edasi tulevad muud esinemised, kontserdid. Suvised vabaõhukontserdid, mis on kõigile nähtavad platsidel, parkides. Ja siis sügistalvised suuremad kontserdid saalides, Estonias, Pärnus, Jõhvis. Ja need on alati olnud puupüsti täis, sest kaitseväe orkestril on olnud kindel printsiip: orkester ei küsi kunagi piletiraha. Kaitseväe orkester on alati esinenud kõigile ilma rahata. Kuna tegutseme maksumaksja raha eest, siis minu põhimõte oli, et see on väheseid võimalusi inimestele tagasi anda n-ö teenust raha eest, mida nad meie ülalpidamiseks on kulutanud.“
Mis puutub juttu, et orkester justkui ei panusta kaitsevõimesse, siis ei olnud Saan sellega sugugi nõus. Näiteks seletas ta, et aastaid on orkestris saanud muusikaharidusega noored oma ajateenistust läbida ning viitas nende rollile kaitseväe teenistuse populariseerijatena. „Üle kümne aasta on olnud kaitseväe orkestri juures võimalik olnud õppinud muusikutel aega teenida. Nad alati moodustasid laulu või rokk-ansambli. Rivis näete neid rivitrummaritena. Nendest oleme teinud löökrühma, kui nii öelda, ja nad on käinud esinemas küll koolides, lasteaedades, mängitakse paraadi läbiviimist jne. Nad on olnud niivõrd populaarsed, et alati on võitlus, kes saavad neid enda juurde esinema.“
Mis puutub professionaalsetesse pillimeestesse, siis nad on Saani sõnul koolitatud paralleelselt ka sõjaaja ülesandeid täitma „Püsse ja pauku oskavad kaitseväe orkestrandid samamoodi teha. Nad on kõik läbinud nooremallohvitseri koolituse ehk seersandi koolituse. Teavad täpselt, kuidas käituda, neil on olemas oma sõjaaja ülesanne,“ kinnitas ta.
Vahepeal on juba jõutud rääkida, et teenistuses oleva orkestri ülesande võiksid võtta üle amatöörorkestrid või muud käepärased koosseisud. Peeter Saan seletas lahti ka need erilised oskused, mis teevad sellise asendamise raskeks.
„Kõigepealt on sõjaväeorkester võimeline marssimise ehk liikumise pealt mängima. Teised seda ei suuda teha. See on õpitav, aga võtab kaua aega, et suudad jala panna maha nii vaikselt, et huule peal pill ei põru. Samas on mulje, et jalg läks tugevalt maha. Seda õpitakse kuid,“ sõnas ta.
„Teine asi on see, et marsimängimisel on oma spetsiifika, mida üheski muusikaakadeemias ei õpita. Peale selle on orkestril suurem osa tseremoonia muusikast peas. On võimalik ilma nooti välja otsimata ühelt palalt teisele minna. Seega nad saavad jälgida, mida teeb eest dirigent ja suudavad kohe reageerida. See on asi, mida amatöörorkestrid eriti ei oska teha. Pluss omandatud kogemus, et kuidas seista, olla, näha välja soliidne, rividistsipliin. Seda ei oska väga amatöörid teha,“ tõi ta välja.
Ning eraldi rõhutas Saan oskust ja valmisolekut mängida iga ilmaga. „Ja viimaks, kaitseväe orkester on suuteline mängima ka külmas ja vihmas, mida ükski sümfooniline muusik teha ei taha. See on oskus, mida teistel orkestritel pole. Meil oli siin paar aastat tagasi Ameerika orkester külas ja väljas oli vaid neli kraadi külma. Andsime ka neile piiritust pillide sisse, aga neil olid kolme minutiga pillid kinni. Aga vaatasid meid nagu imeloomi, et kuidas te suudate mängida piiritusega pilli nii, et need kinni ei jää.“
Mõnikord tähendab see muusikute vastupidavuse tõsist proovile panekut, sest mängida tuleb hommikust õhtuni „See tähendab, et hommikust peale hakkavad tseremooniad mälestusmärgi juures, siis on paraadi proov, siis on kontsert, siis lähed veel paraadi peaproovi. Ja järgmine hommik oled taas ausamba juures ja siis paraadil endal. Võivad tekkida 20-tunnised päevad,“ tõi ta näiteks. „Puhkpillimängijale on vastupidavuse küsimuseks on ju see, et ta mängib oma huultega. See on omamoodi vastupidavuse väljakutse ja oskus, mida meie poisid oskavad.“
Saan lisas, et käsu peale mängimine ongi kaitseväe orkestri eelis amatööride ees. „Me oleme tegevteenistuses ja meile kehtib käsk. Väljas sajab vihma, aga on käsk ja ma lähen. Mõni teine orkestrant mõtleks selle peale. Käsk tuleb täita.“
