Olid ajad, olid majad, oli pekk ja oli või, vanaema kapi tagant muruniitja välja tõi. Tänapäeval small talk’i jututeemadest puudust ei tule. Ilm. Valitsus. Ummikud. Koroona. Ja… muru. Õigemini selle niitjad. Vast igaühel, kes elab rannast „kiviviske kaugusel”, „vaikses ja õdusas” elurajoonis, on rääkida lugu oma lemmikniitjast.
Vana aja kukk vahetanuks alles õrrel õndsat und magades jalga, kui juba kostab naabri juurest neljataktilise bensiinimootori podinat. Ja või sa siis päevalgi rahu nautida saad! Kõige mõnusamal hetkel, kus päike teeb õrnalt pai ja metsvint harjutab alles õhtuseks kontserdiks häält, käivitub teisel pool kõrvalaias midagi hoopis jõhkramat – kahetaktiline trimmer, jõhkramate mudelite puhul tuntud ka kui „võimas võsalõikur”. Selle ohutusjuhend soovitab niitjal endal muide kõrvaklappe kanda…
Ometi ei moodusta murupügajad ühtset tervikut. Kui kuskil loodaks riik, mille kodakondsust jagataks niitmistungi alusel, saaksime hoopis tõeliselt multikultuurse koosluse.
Siis on juba võimalik nii lahterdada kui ka klassifitseerida.
