Eurovision 2021. Nagu jalka EM ühe õhtuga

Üha rohkem räägitakse, et Eurovision on maitsetu tingeltangel, kus esitatakse igal aastal üha kehvemaid laule. Ja et viletsat muusikat kompenseeritakse aina efektsemate kostüümide ja vaatemänguga. See jutt ei ole loogiline kahel põhjusel. Esiteks: popmuusika juurde käibki sõu. Eriti kuulub see Eurovisioni juurde, mis pole juba ammu lihtsalt lauluvõistlus, vaid euromaade EXPO. Või pigem nagu Veneetsia biennaal, kus riik saab end esindada parima paketiga. Eurovisioni etteaste juurde kuulub moekunst, häppening, koreograafia, valgus, artisti valik – muidugi ka laul ja esitus, aga muusikagi puhul on aina tähtsam produktsioon, mitte ainult meloodia.
Teiseks: pole need laulud nii mannetud midagi, kui teile meeldib popp ja mitte ainult 1970-ndate oma. Itaalia Måneskin on kodumaal tuntud ansambel, kes Eurovisionil väidetavasti ei flirtinud võidu nimel miljonite televaatajatega, vaid tegi oma sütitavat rokki nagu pisikeses keldriklubis. Muidugi nad flirtisid, rokk ongi flirt, milles on parimal kujul korraga macho’t ja feminiinsust. 1970-ndate glämmrokis, mida itaallased esindavad, oli pahelist glamuuri ja soorollide rikkumist kuhjaga.