Pargi rajamisest räägiti algul ainult kindlas ringkonnas, peamiselt looduskaitsjate seas, meenutas Tomps. „Avalikkuses polnud öeldud, et nüüd teeme seda, teist ja kolmandat. Oli ikka kõhklus, kas see õnnestub või ei õnnestu.”

Tema kuulis mõttest 1970. aastal, kui pakkus tööd metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumis töötavale tuttavale. Tomps oli töötanud vabaõhumuuseumi rajamise kallal ja kuus aastat kultuuriministeeriumi arhitektina, nüüd oli ta seatud juhatama arhitektuurimälestise kaitse inspektsiooni, kuhu ta pakkuski kohta ministeeriumi töötajale Veljo Rannikule. „Veljo ütles, et tuleks, aga ei saa – nad kavatsevad Eestisse rajada rahvuspargi. Tuleb tunnistada, et ma tundsin isegi kadedust – mida Veljo hakkab tegema! Ma olin esimest aastat selles rollis, et hakkan Eestis ajaloolist arhitektuuri välja valima ja seda säilitama, seda pidasin ka väga oluliseks,” sõnas Tomps. „Aga see kadedustunne süvenes ja keegi nagu suunas mind selle poole.”