Esimene laip leitakse südalinna purskkaevust – tapetud naise randmeil on kummalised sisselõiked, mistõttu jooksis ta verest tühjaks. Ent see õnnetu pole ainus, kes samal moel teise ilma läheb. Kuna mõrvar pause ei tee, läheb Kørneril koos uue paarilisega kiireks, sest Werner viibib emapuhkusel. Tõsi, väga emalik ta pole ja lapse kasvatamine pole miski puhkus, sestap murrab Wrener end rutiinist välja ja aitab tasapisi uurimisele kaasa.

„Klaastiib” on kooslus põhja-euroopalikust sotsiaalkrimkas (tegevus käib tervishoiu äraarvamatus sektoris, kus kõigil on oma mured ja lootused) ning ameerikalikust actionist, sest loo lõpp kisub ootamatult tuliseks.

Tõhus, üle keskmise lugemine, tuleb tunnistada. Ehkki samas mõneti kummaline. Taani olla uuringute järgi õnnelike riikide edetabelis teisel kohal pärast Soomet, kuid raamatust seda küll välja ei paista. Ilm ilmaks – Kopenhaagenis sajab millegipärast pidevalt nagu siinmail – aga pole vist ühtegi inimest, kellel puuduks probleemid ja kes tunneks elust täit mõnu. Werner ei suuda kohaneda emadusega, Kørneril on armuafäär, mida tuleb varjata, ülejäänutel leidub kas kapis luukeresid või on need sinna tekkimas. Kui säärane on maailma teiseks õnnelikuma riigi elanikud, siis Eesti kõlbab pesitsemiseks märksa paremini.