Eks hambutust võib ette heita praegusele lennuisolatsioonilegi. Miks peaks see korda minema Aljaksandr Lukašenkale, kes on niigi Valgevene lääne suunast põhjalikult kinni toppinud? Sõltumatud ajakirjanikud pääsevad Valgevenesse üldiselt üksnes oma ametit varjates. Mida vähem kontakte, seda väiksem huvi selle vastu, millise agaruse ja julmusega jälitab Valgevene KGB Lukašenkas pettunuid.

Sanktsioonidega ongi raske panna diktatuuririike oma käitumist muutma. Karistusmeetmed toimiksid kõige paremini olukorras, kus kodanikud suudavad valitsust mõjutada. Aga Valgevene president on rahva toetuse ilmselgelt niigi kaotanud.

Euroliidu kiired sanktsioonid on teretulnud, kuid ei mõju. Lukašenka survestamist saab ja tuleb võimendada.

Ent euroliidu karistusmeetmed pole veel kaugeltki maksimaalsed. Režiimi püsimajäämine tugineb jõuorganitele, kellele jagub riigikassast tavakodanikega võrreldes heldelt raha. Neid ressursse annab veel pigistada. Kaks suurt riiklikku firmat – kaaliumväetiste tootja Belaruskali ja naftakompanii Belneftehim – toovad režiimile aastas sadu miljoneid eurosid, aga sanktsioonide nimekirjast neid veel ei leia.

Valgevene on pikka aega mänginud lääne hirmule, et teda karistades tõukame Minski sügavamale Moskva rüppe. Võib-olla, aga riiklikku terrorismi harrastav üksus meie lähedal pole praeguste võimude all niikuinii enam säilitamist väärt. Ja lääs peab jääma endale kindlaks – sanktsioonide leevendamise ainus põhjendus saab olla režiimimuutus ehk vabade valimiste korraldamine.