Tänane lugu on koroonapilootidest, kelle puudulik, segane ja vastuoluline armatuurlaud näitab, et nende lennuk (vaktsineerimine) ei vea Pariisist New Yorki välja (kütust ei jätku) ja tuleb hakata valmistuma vette hädamaandumiseks (vaktsineerimiskeskuseid avama).

Seda lugu kirjutades tekkis mul paratamatult küsimus, kas mõne vähegi kriitilisema asjaga vaktsineerimise käigus suudeti hakkama saada ilma eepiliste läbikukkumisteta. Alates sellest, kuidas pensionäre üritati e-postiga vaktsineerima kutsuda, ja lõpetades sellega, kuidas digilugu umbe jooksis. Tundub, et kõik, mis on saanud vussi minna, on ka vussi läinud.

Hoolimata sellest, et juhtimises tuntakse juba kümneid aastaid tööriistu, mis oleksid võimaldanud kõiki neid vussiminekuid vältida. Alates tavalisest riskianalüüsist, lõpetades pre mortem’iga. Aega on ka laialt käes olnud, eelmisel sügisel oli juba selge, et vaktsiinid tulevad.

Kuigi sellega on ka naljakad lood. Minister Kiik lubas 12. aprillil, et teise kvartali lõpuks saabub kokku miljon doosi. Praeguseks on sellest saabunud 300 000, nii 50 000–60 000 doosi nädalas. Juuni lõpuni on jäänud kuus nädalat. Vaktsiinide saabumise tempo ei näita kiirenemise märke.

Saabumata on 700 000 doosi, ootame teisi ikka veel nagu valget laeva, sest lähema kahe nädala saabumisprognoosid on endiselt 60 000 kanti.