Eesti Energia, kellel on selg vastu seina, tutvustas eile oma rohepöördeplaane, mis tegid vähemalt esimesele küsimusele jaatava vastuse andmise lihtsamaks. Kohalik energiahiid teatas, et lõpetab lähema kümne aasta jooksul põlevkivi tarvitamise elektri tootmiseks ning õlitehas(ed)ki tahetakse pikemas perspektiivis panna õli tootma vanadest autorehvidest ja jäätmeplastist. Fossiilenergia käitisest saaks ringmajanduse käitis. On siiski oht, nagu tänases lehes kirjutame, et Euroopa Komisjonile jääb sellest järgmiseks aastakümneks lubatavast pöördest väheks ja Õiglase Ülemineku Fondist loodetavad sajad miljonid eurod jäävad Ida-Virumaal saamata.

On siiski oht, et Euroopa Komisjonile jääb sellest järgmiseks aastakümneks lubatavast õlitööstuse pöördest väheks.

Et Eesti Energia omanik ehk riik niimoodi noateral balansseerida püüab, on mõneti arusaadav. Kõigist kaevuritest ja tööstustöötajatest ei tee turismigiide või kokkasid. Samuti ei saa unustada energiajulgeoleku aspekte. Selles mõttes on Eesti Energia pakutud tähtajad mõistlikud – alates 2025. aastast ei kasutata elektritootmises enam üldse põlevkivi ja pärast 2030. aastat ka mitte õlitootmises tekkivat uttegaasi. Esiteks, 2025.–2030. aastal jõuab palju kaevureid pensioniikka, mis muudab rohepöörde sotsiaalselt valutumaks. Teiseks avavad muudatused, millest möödunud teisipäeval kirjutas Ärileht („Õhuväe väljatöötatud ainulaadne radarisüsteem avab kõrgete tuulikute püstitamiseks pea terve Eesti”) Eestis lähiaastatel uusi võimalusi tuuleenergia tootmiseks.

Kõigi nende suurte muudatuste juures tuleks riigil tagada, et kõigil ettevõtjatel on võrdsed võimalused taastuvenergeetikat ja keemiatööstust arendada. Mitte, et Eesti Energia kui riigiettevõte on kõige võrdsem, nagu vahel tundub olevat. Uue õlitehase plaanidega ummikusse jooksmine näitab, et nii ei sünni parimaid ja õigeaegseid otsuseid.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid