Presidendi institutsioon on viimases kahes ametitsüklis niigi usaldusväärsust kaotanud, näitavad arvamusuuringud. Lennart Meri ja Arnold Rüütli ajal oli president uuringute järgi enamasti Eesti riigi kolme-nelja usaldusväärsema institutsiooni seas. Tükk maad eespool valitsusest, mis – erinevalt presidendist – peab ka „musta tööd” tegema. Aga Toomas Hendrik Ilvese teisel ametiajal ja Kersti Kaljulaidi ajal on rahvas vahel valitsustki presidendist usaldusväärsemaks hinnanud.

Valimiskorra muutmise rong on selleks korraks läinud. Poliitikute moraalne kohus on valida Eestile praeguse korra raames tubli ja võimalikult ühendav president.

Ainsana on praeguseks oma kandidaadi välja käinud EKRE – Henn Põlluaas. Tema presidendiks saamine oleks vähemalt sama suur üllatus, kui oli Kaljulaidi puhul viis aastat tagasi. Aga parlamendiparteilased, kui te ei võta Põlluaasa kandidatuuri tõsiselt, siis mõelge vähemalt sellele, et ta saab praegu kogu tähelepanu endale. Ta saab presidendikandidaadina kogu suve mööda Eestit tuuritada ja kui ei saagi presidendiks, siis laob ikka vundamenti, et kohalike omavalitsuste valimised oleksid EKRE jaoks edukad.

Poliitikud, andke rahvale piisavalt aega presidendikandidaatidega tuttavaks saada. Me ei taha jälle presidenti kotis!

Muidugi võib poliitik või avaliku elu tegelane kõhelda, kas tasub end kandidaadiks pakkuda või mitte. Äkki saab kõrvetada? Eelmistel valimistel Kaljulaid samalaadses olukorras riskis ja kandideeris. Tal on nüüdki võimalik tulla appi poliitilist puslet lahendama. Kui Kaljulaid ametisse astus, pidas teda presidendina usaldusväärseks veidi alla 50% Eesti elanikke, mullu sügisel sama uuringu andmetel üle 60%. Miks siis mitte kandideerida?

President Kaljulaid, küllap olete praeguseks oma järeldused teinud – kas olete oma arvates hästi hakkama saanud ja tahaksite jätkata? Või mitte? Inimesena, kes pole parteide lükata-tõmmata, andke teada, kas jah või ei.