Mehis Heinsaar eksleb hingetihnikuis

Tänu kirjutamisele suudan end patsipidi laukast välja tirida nagu Münchausen, sõnab armastatud jutukirjanik.

Äsja kuuenda novellikogu avaldanud Mehis Heinsaar (47) viimistleb parasjagu seitsme aasta jooksul sündinud romaani, mis peaks kaante vahele saama sügiseks või talveks. Viimaseks läbikirjutuseks sättis ta end aprillis sõprade suvekoju Viljandi lähedal. 

Ta on inimtühjas majas hõivanud toa, mis näeb välja täpselt nii, nagu Heinsaarele kohane. Põrandale madratsile seatud magamisaset ümbritsevad raamatud ainult loojale endale teada olevas järjestuses ja asetuses, mis hingemaastikel kogenematule sisseastujale mõjuvad pöörase korralagedusena. 

Sellal kui väljas lõõskab päike ja laulavad ennastunustavalt linnud, hingab hoone kerget rõskust ja pika talveune lõhna. On hämar ja vaikne. Just säärases ruumis saavad sündida Heinsaare maailmast tuttavad maagilised ja müstilised lood, mille järele eesti lugeja on kirglikult haaranud juba ligemale veerand sajandit.