Robicheaux on võidelnud liiga paljudes lahingutes: Vietnamis, mõrtsukate ja petturitega, probleemidega politseis ja alkoholiga. Kaotanud oma naise armastuse, peegeldab Robicheaux´ vaevatud hing pinget ja tumedat salapära, mis iseloomustab New Orleans´i Prantsuse kvartalit – paika, mida ta nimetab oma koduks, ja paika, mis saab talle peaaegu saatuslikuks, kui ta asub uurima noore prostituudi mõrva, kelle laip leitakse lahest. Mõrv, millega keegi millegipärast tegeleda ei taha.

Muide, just New Orleans on täiuslik keskkond ühele kõva käega mehele ning samas saab ka lugeja mõnusalt sukelduda selle prantslasliku linna, kuid ka lõunaosariikide olemusse ja kultuuri. Relvakultus, rassism ja matchomehelikkus...

Kui Robicheaux ühel õhtul oma paatelamus taas relvi puhastab – 38-kaliibriline ametirevolver, 25-kaliibriline Beretta ja 45-kaliibriline automaatpüstol – toob ta välja lõuna müüdid, mille üle aru pidada...

* Ida-Texases on linn, kus oli silt, millel seisi: „Neeger, ära lase päikesel looja minna, kui viibid veel siin maakonnas.”.

* Hispaania kärbes ja kokakoola muudavad tüdruku kohe autokino-nümfomaaniks.

* Lafayette’i lähedal lintšiti üks vägistajast neeger ja ta laip pandi punasesse puust kasti ja naelutati peekanipuu külge teistele hoiatuseks. Kuivanud puidujäänused, riidenarmad ja kondilasu ripuvad seal tänase päevani.

* 45-kaliibriline automaatpüstol töötati välja Filipiinide ülestõusu pärast. Ülestõusnud sidusid oma genitaalid nahkrihmadega kinni, viies end seeläbi maniakaalsesse agooniasse, mis võimaldas neil tungida läbi ameeriklaste okastraattõkete, samal ajal kui meie Springfieldide ja 30-40-kaliibriliste Kraigide kuulid läksid nende kehadest läbi ega mõjunud rohkem kui tulised nõelad. Aga 45-kaliibriline tegi inimestesse kroketipallisuurused augud.

Aga jah, Robicheaux pole James Bond, kes igast olukorrast kriimuta välja tuleb. Ta tuleb jamadest välja küll, aga kriimudega. Ja satub taas jamadesse. No ei saa tööl hoida endist alkohoolikut, kes on taaskord end täis kaaninud ja äärepealt autosse põlenud ning sealtmaalt peab Robicheaux tegutsema omal käel.

Paraku ei sattunud tulivesi Robicheaux’ organismi ja ta ise põlevasse autosse vabal tahtel, kuid just see esimene äratab AA-meheks saanus vanad deemonid.

Aga Robicheaux on hea politseinik, et mitte öelda parim, vähemalt New Orleans’is. Ja ta saab hakkama ses narkoparunite ja relvakaubitsejate väärastunud mikrokosmoses.

Selle suurepärase kõva käe krimka lugemisel tasub meeles hoida, et raamat on sarja esimene ja ilmus 1987. aastal, mistap pole tekst tänapäeva mõistes alati poliitiliselt korrektne. Aga just see peegeldabki meie ühiskonna arengulugu. Igatahes ootaks järgmist Robicheaux’d.