Kindlasti on kooseluseaduse küsimus paljude jaoks maailmavaateline punane joon ja neil on igati õigus jääda oma vaadete juurde. Ent enamik inimesi siiski mõistab, et tegemist on ennekõike ühiskondlikult nõrgemate kaitsega. Ka Eesti Päevaleht on kooseluseaduse vastuvõtmist toetanud ja meil on hea meel tõdeda, et vahel aitavad meiegi selgitavad artiklid stigmasid murda.

Praegused suured toetusnäitajad võiksid anda parteidele julgust lõpetada viimaks juriidiline anomaalia, kus seadus justkui kehtib, aga paljud selle rakendamise aktid mitte. Tsentris olevate parteide valijad suure tõenäosusega „ei karista”, kui praegu rakendusaktid vastu võtta.

Kaks vastset uuringut näitavad kätte kitsaskohad, kus meie teadmised ja teod pole vastavuses. See ei pea nii jääma.

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab teisestki uuringust, mis viitab samale nähtusele: riik kipub nõrgemate häält ja vajadusi eirama. Praxise ülevaade toob esile, et koroonapandeemia ajal kannatasid naised ülemäära, sest paljudel tuli peale tavapärase töökoormuse kandmise hoolitseda veel laste õpingute ja kodu eest.

Inimlikul tasandil on raske kedagi süüdistada. Kriisid kipuvad rõhutama sisseharjunud käitumismustreid. Küll aga kriipsutab vastne teadmine veel kord alla, kui oluline on tegeleda niisuguste ebavõrdsuste algpõhjustega: palgalõhe, naiste alaesindatus juhtivatel positsioonidel jne. See ei tähenda vajadust jõuvõtete, vaid paindlikkuse järele. Näiteks võinuks mikrotasandil teha pandeemia ajal vahet, millist abi ootab üksikvanem ja millist suurpere.

Haavatavamate ühiskonnagruppide kaitse peaks olema üks riigi põhifunktsioone. Nii seadusandliku kui ka täidesaatva taseme otsustajatel on nüüd kaks head ülevaadet, mille alusel seda täita proovida.