Suvise jazzipeo ootuses kuula Tõnu Naissoo hoolikalt valitud muusikapalu.

Jan Johansson – Emigrantvisa
Rootsi ja Euroopa ühe omanäolisema jazzpianisti, Jan Johanssoni mängu kuulsin kontserdil, kui ta esines oma trioga – kitarr ja bass – 1966. aastal Tallinna 1. Rahvusvahelisel Džässifestivalil. Nad esitasid rootsi rahvaviise, mis olid väga lakooniliselt ja huvitavalt seatud. Tema plaat “Jazz på svenska” saavutas suure populaarsuse ja on üks enimmüüdud rootsi jazzalbumeid. Jan Johansson on ka Pipi Pikksuka kuulsa laulu muusika autor. Kahjuks lõppes Jan Johanssoni elutee 1968. a. sügisel autoavariis.

Keith Jarrett – Live in Molde 1972
Pianist ja helilooja – geenius. Tema improvisatsioonid on ülimalt täiuslikud. 1972. aastast on ta viljelenud klaveri maraton-kontserte, mis baseeruvad spontaansel improvisatsioonil. Siinne näide on tema ühest esimestest sellistest kontsertidest, mis on 1972.a. Molde džässifestivalilt. Kõige populaarsem on aga tema 1975.a. “Kölni kontsert”.

Miles Davis – Tutu
USA jazztrompetist Miles Davisest on mulle meeldinud tema elektriline periood, mis sai alguse plaadist “Filles de Kilimanjaro”. Seda plaati avanes mul võimalus kuulata esimest korda 1969. a. Ameerika Hääle Willis Conoveri saates Music U.S.A. Jazz Hour .See oli aeg, kui hakati kasutama elektriklaverit ja jazz muutus rokilikumaks. Käesolev näide on aga Miles Davise 1986.a. plaadilt “Tutu”.

The Nice – America
Kuskil 1960-ndate lõpus sattusin kuulama sellist kollektiivi nagu The Nice. See oli progeroki esimesi ansambleid, mis tegi huvitavaid arranžeeringuid popmuusikast ja klassikalistest teostest. Üks selline hit oli Bernsteini “Ameerika”. Aastal 1970 moodustas Keith Emerson uue grupi – Emerson, Lake & Palmer.

Jan Garbarek – Twelve Moons
Garbarek on üks esimesi artiste, kes pani aluse Manfred Eicheri loodud ECM-i leibelile. Garbarekil on väga isikupärane saksofoni toon – jäine ja mängulaad skandinaavialik. Ta on mänginud paljudes ECM-i artistide kooslustes ja nendega ka plaate välja andnud.

Herbie Hancock – Butterfly
Üheks parimaks klahvpillidega mängitud funk-jazz’I albumiks pean Herbie Hancocki plaati “Thrust”. Omapärase kõla annavad tol ajal populaarsed ARP süntesaatorid. Album oli edukas ka kommertsiaalselt – kõrged kohad Ameerika muusika edetabelites.

Weather Report – Elegant People
Üks kuulsamaist elektrilise jazzi ansambleid, kus juhtfiguurideks olid klahvidel mängija Joe Zawinul ja saksofonist Wayne Shorter. Siin on palju huvitavaid kompositsioone ja kõrgajal mängis ansamblis legendaarne basskitarist Jaco Pastorius.

Pat Metheny and Lyle Mays - September Fifteenth
Üks ompärasemaid jazzkitarriste, Pat Metheny ja tema ansambli klahvpillide mängija, Lyle Mays, salvestasid 1980. aastal väga ilusa plaadi “As Falls Wichita, So Falls Wichita Falls”. Sellel plaadil kõlab ka jazzpianist Bill Evansile pühendatud pala “September Fifteenth” .

George Winston – Thanksgiving
1980-ndatel tekkis uus muusikažanr – new age. Selle silmapaistvamaks esindajaks klaverimuusikas võib pidada George Winstoni, kelle palad on folgilikult lihtsad, rahulikud ja ilusa meloodiaga.

Medeski, Martin & Wood – Anonymous Skulls
Analoogpillide – sündid ja teised klahvpillid – taassünd leidis aset 1990-ndate alguses. MMW on trio, mis loodi sel ajal ning oli esimesi, kes hakkas esitama just selliste pillidega avant-funk muusikat.

Tõnu Naissoo Electric Group esineb 23. augustil suvve lükkunud festivalil Jazzkaar 2021. Jazzipeo uuendatud programm on leitav festivali kodulehelt.