Kümneaastase Rein Vare Siberi päevik oli esimene, mis laulva revolutsiooni ajal eesti rahva ette toodi. Hiljem on leitud veel mõni selline, kuid Vare päevik on nendest kõige emotsionaalsem. Kuum Siberi suvi läks kiiresti üle külmaks talveks. Koos külmaga saabusid ka haigused ja nälg. Palju eesti lapsi, kes 1941. aastal koos Rein Varega Siberi teed alustasid, järgmist suve enam ei näinudki.

Aastatel 1931-1984 elanud Rein Vare suri lastetuna. Kuid tema õe Viivi lapsed olid talle justkui poja ja tütre eest. Viivi poeg Aivar Kajakas meenutab, et tema onu ja ema perekonna saatsid kommunistlikud võimurid 1941. aastal Siberisse, sest vanaisa oli kaitseliitlane, aga ka muidu ühiskondlikult aktiivne. 

„Vanaisa Johannes oli ärksa loomuga mees. Ta oli kooliõpetaja. Vaadetelt pigem vasakpoolne, räägitakse, et talle läks ebaõiglus ja vaesus väga korda. Uue võimuga sattus ta kohe pahuksisse, kuna ta kuulus ka Isamaaliitu ja kaitseliitu. Vähemalt vanaema rääkis, et tema ülekuulamistel olevat muudkui korrutatud sõnu „Isamaaliit" ja „kaitseliit". Vast siis põhjus selles oli."