Aastatel 1931–1984 elanud Rein Vare suri lastetuna. Kuid tema õe Viivi lapsed olid talle justkui poja ja tütre eest. Viivi poeg Aivar Kajakas meenutab, et tema onu ja ema perekonna saatsid kommunistlikud võimurid 1941. aastal Siberisse, sest vanaisa oli kaitseliitlane, aga ka muidu ühiskondlikult aktiivne.

„Vanaisa Johannes oli ärksa loomuga mees. Ta oli kooliõpetaja. Vaadetelt pigem vasakpoolne, räägitakse, et talle läks ebaõiglus ja vaesus väga korda. Uue võimuga sattus ta kohe pahuksisse, kuna ta kuulus ka Isamaaliitu ja kaitseliitu. Vähemalt vanaema rääkis, et tema ülekuulamistel olevat muudkui korrutatud sõnu „Isamaaliit” ja „kaitseliit”. Vast siis põhjus selles oli.”

Julge põgenemine Siberist

Küüditamine ja Siber olid nõukogude ajal teemad, mida eesti peredes enamasti välditi. Aivar sõnab, et nende perekonnaringis küüditamisest ja Siberi ajast lastele siiski räägiti. „Ema ikka rääkis. See jättis inimestesse sügava jälje. Ühest küljest jooksid nendest juttudest läbi läbielamised ja hirm, teisalt igatsus isa järele. Nad lahutati juba raudteejaamas, mehed pandi eraldi vagunitesse. Ja rohkem ei näinud nad oma isa enam kunagi. Kui arhiivid avati, siis käisime koos emaga otsimas. Vanaisa hukkus 1942. aastal Sosna vangilaagris. Emal oli raske, pidin talle olema toeks.”

Aivar lisab ka, et hoolimata kõigest ei peetud tema peres 1941. aasta sündmuste pärast mõne kindla rahvuse vastu kunagi vaenu. Pigem vastupidi – Siberis olid kõik koos ja kannatati ühte moodi.

„Ema oli kaheksa-aastane ja onu kümnene, kui nad ära viidi. Aga ema ei pidanud selle pärast kunagi venelaste kui rahvuse peale vimma. Ma olen vahel ikka sellest mõelnud. Oleks võinud ju arvata, et sellest jääb viha, aga kuna ta ise oli elanud venelaste hulgas ja nägi, kui erinevaid inimesi selle rahvuse hulgas on, siis ema suhtles nendega alati normaalselt.”
Küüditamisel eraldati perepead oma peredest. Rein Vare isa Johannes jõudis vagunis kirjutada abikaasale Selmale ja lastele kirjad, mille ta vaguniaknast välja viskas ning mille möödakäijad sugulastele toimetasid. Johannes Vare hukati 1942. aasta 4. augustil Sosna vangilaagris.

15-aastane Rein Vare ja temast kaks aastat noorem Viivi võtsid 1945. aastal ette ohtliku teekonna, et Siberist koju Eestisse põgeneda. Aivar Kajakas räägib, et selle ohtliku ettevõtmise juures abistas neid üks perekonnatuttav.

„Ema ja onu põgenesid pärast sõda Siberist ära. Ema on rääkinud, et teekond Eestisse oli väga hirmus. Nad leppisid kirjateel kokku ühe Eesti naisega, kes tuli Kirovi lähedale oma sugulastele külla. Nad kohtusid Oritši jaamas ja see naine võttis nad endaga Eestisse kaasa. Ema on meenutanud, et tädi Alma tõi neile viisakamad riided ja saapad. Oma viisud peitsid nad onuga raudteejaamas pingi alla. Vanaema jäi Siberisse ja saadeti seal hiljem Vorkuta vangilaagrisse.”

Onu ei suutnud Eestis rahu leida

Eestis jätkus elu mõni aasta nii, nagu Siberit poleks kunagi olnud. Samal ajal teadsid nad mõlemad suurepäraselt, et viibivad kodumaal ebaseaduslikult. Ühel õhtul koputati uksele ja teekond läks läbi Venemaa vanglate uuesti Siberi poole. Aivar Kajakas lisab, et vangla-aeg oli see, millest eelistati kodus vaikida.

„Eestis tulid onu ja ema oma vanavanemate juurde ning läksid siin Kädva kooli. Ma tagantjärele ei saa aru, kuidas see võimalik oli ja kuidas lasti neil nii kaua rahulikult Eestis olla. Nad ju ei varjanud end Eestis ja käisid koolis, kuigi nad olid Siberist ära põgenenud. Ema ja onu viidi pärast Siberisse tagasi. See oli juba pärast märtsiküüditamist 1949, kui ema oli juba peaaegu täisealine. See oli väga hirmus, sest nad pidid alguses olema Leningradi vanglas. Seal olid rasked kongikaaslased ning see oli asi, millest rääkida ei tahetud.”
Rein ja Viivi Siberis. Kui nad 1945. aastal Siberist põgenesid, tuli Eesti tuttavatel neile mõlemale korralikud riided saata. Viisud ja vatijoped jäid Siberi raudteejaama.

Siberis kohtusid Rein ja Viivi üle mitme aasta ema Selmaga. Rein Vare käis Siberis kutsekoolis, kui 1953. aastal suri Jossif Stalin. Siiski võttis veel mitu aastat, enne kui eestlasi hakati koju laskma, ütleb Aivar Kajakas. „Nad lasti uuesti Eestisse tükk aega pärast Stalini surma, 1956. aastal. Siis sai vanaema ka Eestisse tagasi. Üldiselt rääkisid nad, et 1950-ndatel enam nii hull Siberis polnud kui 1941. aastal.”

Aivar Kajakas jutustab, et onu Rein oli küll hakkaja, kuid Siberis kogetu teda enam kunagi lahti ei lasknud. Kahtlemata oli sel oma osa ka tema enneaegses surmas 1984. aastal.

„Ema ja onu pidid Eestis minema kohe tööle. Ema töötas esimeses leivatehases, onu töötas telefonikeskjaamas. Onu kohta armastati rääkida, et tal „pea lõikab” ja et tal on „kuldsed käed”. Samas ei saanud ta elu lõpuni üle sellest, mida oli Siberis ja Leningradi vanglas kogenud. See jättis oma jälje. Ta hakkas jooma. Onu elas Sürgaveres, tal endal lapsi polnud ja selle pärast ta hoidis mind ja õde väga. Tegi meile alati kingitusi ning me olime talle laste eest. Kui olime seal, siis onu napsi ei võtnud, aga muul ajal ta tegi seda. Sellesse ta lõpuks surigi. Onu maeti Raplasse.”

Kuidas tuli välja onu Reinu Siberi päevik? „Vanaema teadis, et onu pidas Siberis päevikut. Ta peitis selle oma voodi alla. Kui ma väike olin, siis leidsin selle üles ja lugesin seda päris palju. Lapsena ei saanud kõigest aru, kuid vanemana mõistsid rohkem. Kõiki neid raskusi, mis neil tuli läbi elada.”


Aivar Kajakas räägib, et just tänu temale jõudis päevik 1980-ndate lõpul muinsuskaitse seltsi ja selle ühe eestvedaja Mart Laari kätte.

„Mul oli koolis õpetaja Õuna, kes oli muinsuskaitsja. Ta lubas viie panna, kui keegi toob midagi väärtuslikku. See oli laulva revolutsiooni algus ja juba räägiti Molotovi-Ribbentropi paktist ning ma julgesin päeviku kooli viia. Aga ütlesin õpetajale, et ta paneks selle eest mulle kaks viit. Ta võttis onu päeviku, vaatas seda ja ütles, et paneb mulle kaks viit. Pärast seda ma pole päevikut näinud. Andsin endale aru, et sellel päevikul on ajalooline väärtus ja et tol ajal oli see ikkagi panus meie ajalukku. Mart Laar on pärast kirjutanud, et see sattus „juhuslikult” õpetaja Õuna kätte, aga selles ei olnud juhuslikku midagi. Aeg oli küps, et selline asi avalikustada.”

Vanglaalandustest oli keelatud rääkida

Ka Aivari vanem õde Sirje Kajakas mäletab, et kodus tuli Siber sageli jutuks, kuid sellega kaasnesid vanemate manitsused, et jumala pärast sellest kellelegi ei hingataks. „Küüditamisest räägiti kodus palju. Samal ajal loeti alati sõnad peale, et me koolis kellelegi ei räägiks. Juba väikesest peast oli selge, kui hull Siber tegelikult oli.”

Sirje räägib, et teda liigutas ema juttudest kõige rohkem see, kuidas nad teist korda Siberisse saadetuna uuesti vanaemaga kokku said.

„See oli tegelikult suur õnn, et ema Venemaal lihtsalt lastekodusse ei pandud. Mind tänapäeval paneb imestama see, et ema ja vanaema suutsid kirja teel kokku leppida koha, kus nad kokku saavad. Ema oli 16-aastane, kui ta teist korda Venemaale ära viidi. See oli südatalv ja mu vanaema pidi tulema läbi pakase jala 60 kilomeetrit, et tütrele vastu tulla. Kuid ta jõudis õigeks ajaks ning nad said jaamas kokku. Kui ema mulle seda meenutas, kuidas ta üle pika aja uuesti oma emaga kokku sai, siis ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida.”

Sirje Kajakas lisab, et Leningradi vanglast kindlasti kõnelda ei soovitud. „Ema ei tahtnud Leningradi vanglast rääkida. See oli väga raske. Seal olid grusiinidest vangivalvurid, kes üritasid teda igati alandada ja panid ta põrandaid pesema. Blond 16-aastane eesti tüdruk – neil oli väga lõbus teda alandada. Ema sellest rääkida ei tahtnud.”

Ka Sirje mäletab onu Reinu kui töökat ja asjalikku eesti meest. Samal ajal lisab ta, et onu Siberi-haavad ei kasvanud Eestis elamise ajal enam lõpuni kinni. „Venemaa elu voolis küüditatutest sellised oskajad ning ka onu oli väga lahtise pea ja kuldsete kätega. Onu oli hinnatud töömees. Kui käisime vanaemaga Tallinnas jalutamas, siis Viru tänava alguses oli autahvel ja onu pandi ka autahvlile. Vanaema oli väga uhke poja üle. Kuid 1970-ndatel ta elu murdus...”
Rein Vare õde Viiviga mootorratastel enne sõda ja küüditamist

Sirje Kajakas kahetseb, et ei jõudnud omal ajal onu päevikuga sel määral tutvuda, nagu oleks tegelikult tahtnud. Kuid ennekõike jäi sellest meelde onu igatsus isa järele. „Kuulsin onu päevikust 1980-ndate algul. Kui ema selle avastas, siis ta oli paanikas. Ma sain seda lugeda episoodiliselt ning praegu kahetsen, et see enam meie käes pole. Seal oli sellest, kuidas lapsed surid ja hundid külas murdmas käisid. Nii palju ma mäletan, et seal oli väga sageli kirjas: „Meie kallis isa, kus sa küll oled...” Ta kirjutas ka sellest, kuidas mu ema Viivi ja ta ise haiged olid. See oli tegelikult õudne ja kõik eestlased vaakusid sel ajal hinge. Toideti neid vaid saepuruleivaga.”

Avaldamine tegi ärevaks

Sirje meenutab, et Rein Vare päeviku publitseerimine Mart Laari kogumikus „14. juuni” 1990. aastal tõi perekonda ühest küljest ülevat meeleolu, teisalt ka ärevust, sest ema kartis tagajärgi. Eestis oli aeg veel ebakindel.

Rein Vare ema ja isa Selma ja Johannes 1930. aastate algul

Päeviku publitseerija, ajaloolane ja pikaaegne Eesti peaminister, endine muinsuskaitsja Mart Laar sõnab, et tunnustama peab eesti inimesi, kes selliseid materjale läbi nõukogude aja parema aja ootuses varjasid. „Pigem võiks vist öelda, et see päevik leidis minu. Seda Eesti muinsuskaitse seltsi ajaloolise pärimuse kogumise käigus, mille 1988. aastal Jakob Hurda ärkamisaegse suuraktsiooni 100. aastapäeval välja kuulutasime. Selle käigus tuli kokku arvukalt ülihuvitavaid dokumente ning mälestuskilde. Ja ega nende trükki toimetamises mingit erilist vaprust enam olnud, vaprad olid olnud inimesed, kes olid neid läbi kogu nõukogude aja säilitanud.”

Laar meenutab, et tema jaoks oleks „14. juuni” ja metsavendade raamatute ilmutamine peaaegu vangimajaga lõppenud. „Selleks ajaks oli suurem madin Eestile tema ajaloo tagasi andmiseks juba möödas. Esialgu oli, jah, olnud veidi tormine. Olen siiani uhke, et mind lausa Pravdas Nõukogude võimude laimamises süüdistati. Tollal tõi see küll kaasa prokuratuuri süüdistuse ja katse mind trellide taha pista, aga sest ei tulnud enam midagi välja. Nõukogude võim oli ametlikult, jah, veel olemas, teisalt aga nagu enam mitte. Kirjutasin juba oma esimest metsavendade raamatut, mis kajas juba laiemaltki vastu.”

Laar kutsub küüditamise aastapäeval kõiki mõtlema oma sugulaste saatuse üle ja võtma ette teekonda Maarjamäe mälestusmärgi juurde. „Ühelt poolt ei saa minevikus elada ega oma kannatustes kõigile tegemata jätmistele seletust leida, teisalt on elav mälu ehituskivi, millest tulevikule vundamenti rajada. Usun, et Eesti on siin tasakaalu leidmas, mille hea märk on Maarjamäe mälestusmüür, kust ilmselt enamik Eesti perekondadest võib leida mõne tuttava nime. Tasub minna ja nad üles otsida.”

Vihma sadas, loodus leinas

Rein Vare Siberi päevik algas sissekannetega juuniküüditamisest 14. juunil 1941. Ilmselt ei taibanud kümneaastane poiss, et see sündmus määrab ta edasise saatuse igaveseks. Sissekannete kirjapilt on muutmata.


14. juuni 41. Oli ilus juunikuu päev. Kui isa õde Helmi tuli meile vara kell oli 6 ja ütles, et Kiili poe kõrval seisab omnibus et perekond arreteeritakse perekond Laikojad. Ema läks ruttu isa järele isa pidi linna minema. Mootorratta järele. Ema tuli tagasi isa oli Reio juure läinud ja seal busi otanud. Ema sai just koju kui oli kole autobuusi mürin ema sai vaevalt tuppa kui olid venelased ja miilits järel.

Miilits küsis, kas mees kodus ema ütles et ei ole siis läksid toast välja tulid siis tagasi ja ütlesid et olete mõistetud Eesti piiridest välja 100 k võib kaasa võtta riideid. Algas läbiotsimine kõik sahtlid puistati välja mudgui andke sõjariistad siia. Miilits oli isa järele läinud, isa ei tulnud emaga koju tagasi miilits tõi aga isa koju. Ema tädi Helmi Liide pani asju kokku. üks venelane kogu aeg et 100 kilo rohkem ei tohi panna miilits ja üks eesti politdruk nuhkisid kantseleis ja tubades. Kui asjad olid koos jätsime jumalaga ja läksime omnibusi seal olid veel Laikojad ja Raudmäed. Sõit algas peatusime Saku metsavahel sealt mindi areteerima Saku jaamaülemat Musta. Isa laskis bussijuhti tuua saia ja limonaadi. Sõit läks Keila. Keilas lahutati meid isadest. Sealt toodi veel 9 perekonda. Asju tõi isa vagunisse andsime isale muis löödi vaguniuks kinni enam ei näind isa. Õhtu poole lupati naisi Keila einelauda minna ema läks ema oli osale saanud anda võileibu. Vihm sadas loodus leinas. Sõit algas kell kolm öösel. Tallinna poole.
Rein Vare päevik oli varjul ema voodi all.

15. juuni 41. Hommikul kell 4 olime Kopli kaubajaamas. Ema saatis kirja tädi Bertale saatis onu Villemille. Tädi Berta tuli kella 4 ajal tõi 3 kohverd 15 purki rammu piima seepi 1 karp kanasülti 2 karpi kilu. Isa kirjutas kirju ütles et neile olla üteldud et naised võivad koju kirjutada ema saatis kirja tädi Liidele. Isa kirjutas et härra Turvu ja Nõmmik olla toonud 10 karpi kilu suure kera juustu toorest sealiha ja üle 500 rubla. Proua Kingissepp sai meid näha plangu tagant tahtis paki anda aga ei saanud. Olime siis Narva maanteel. Marssis palju sõjaväge. Meid sõidutati edasi palju.

16. juuni 41. Vaguneid toodi kogu aeg juurde. Rong lahkus peale lõuna kell 4. Kell 12 tuli isa õemees tädi Helmi ja armas tädi Liide tõi emale talvepalidu pudel mustikaid suhkurd küpsiseid ja kompveke nad olid isale paki viinud härra Laast oli ka vaatamas. Rong hakkas lahkuma nutuga, pöörasel kiirusel. Kui vene polirukide vagun möödus näitas üks mees limonaadi pudeliga ja ütles küll ma üks kord näitan teile. Tallinna tornid hakkasid kaduma... Peadusime ülemistel järgmine Lagedi. Jänedal pandi maha akte ja kaitseliidu riideid. Aegviidus nägin Antid ema rääkis temaga mõne sõna. Lehtse jaamas toodi piima ja leibu seal seisime väga kaua polidrukid rääkisid oma ette midagi, et ei saa ülle piiri. Aga järsku hakkas rong hiigla kiirusega minema ei peadund kuskil.
Rein Vare päevik

17. juuni 41. Hommikul üles ärgates nägin ligemale lähenevaid torne need on vana Narva tornid. Kella 7 ajal jõudsime Narva jäime vana Vene kiriku juures seisma, seisis lühikese aja. Ema kirjutas kirja tädi Liidele ja tädi Bertale teisepool Narva. Pani keend kanamuna külge et kiri õhku ei läheks ja viskas kirja vaguniaknast välja keegi märkas kirja. Viimsed vaated kodumaast. Ületame piiri kell 11 seisatasime vähe, piiripostidel olid veel sini-must-valged värvid. Sõidsime läbi Kingissepa nimelise linna. Õhtu olime Leningradis sõitma hakkasime kell 8. Sõidame lõunasse.

18. juuni 41. Kell 7 hommikul oli suur jõgi Iviiri jõgi. Kell kümme paistab punast suitsu see on toorepuu tööstus, on linn Novgorod. Novgorodis on liikumas palju sõjaväeronge. Üks rong läheb hiigla kiirusega ja järsku seisab, keegi sõjaväelane hüüab eesti keeles, on Soomlane. „Kuhu sõidate vastan ei tea kes olete vastan arreteeritud ükus poiss vastan Tallinna külje alt rong hakkas liikuma”. Ennam ei saanud rääkida. Sõidame põhja.

19. juuni 41. Jälle Leningradis Leningradist hakkasime liikuma 20. juuni 41.

20. juuni 41. Sõidame itta. Ilm on vihmane. Saime rääkida läti areteritudega. Nemad olid sõitnud välja esmaspäeval ja meestega koos. Vagunipoest sai veel tuua juustu vorsti ema tõi juustu ja limonaadi. Saime jalutamas käia igas jaamas. Rong sõidab ruttu.
Rein Vare päevik

21. juuni 41. Volokta, saime suppi ja nudli putru Isa ema 10 aastane pulmapäev. Rong kiirustab käiku sõitab väga kiiresti.

22. juuni 41. Kell 2 öösel jõudsime sihtjaama Oritsi seal laaditi maha 2 vagunid kus meie pakkid viidi hobustega ühte kino näitamis majasse. Seal olime paar tundi kust läksime söögimajasse seal anti ühte suppi ja kartula kotlete ja klaas teed, magus suppi ja kotletid jätsin järgi tee jõin ära. Tagasi tulles nägime vene turgu: 10 muna 5 rubla viisud 3 rubla. Kell 10 algas sõit 4 krusaga 1 sõido autoga kus olid suured ülemused. Kell 6 ajal jõudsime kohale Verhozisemski nimelise rajooni kus seisime E.N.K.V.T. maja ees. Kust sõidudadi ühte koolimajase saime teada et sõda on alganud. Läksime söögimaja anti ilma rahata jänesepraad ja kisseli 1 klaas keend piima. Kui tagasi tulime, läksime jälle ühte teise majasse seal kus me ennem olime. Pidi mobilatsjoon tulema. Mängisime palli.