Selle suve esimeseks kassahitiks kujunenud filmi „Kena vaikne kohake 2” vaatamine eeldab, et esimene osa nähtud või vähemasti ollakse üldjoontes selle sisuga kursis. Ma arvan, et menukiks kujunes kolme aasta tagune linateos just seetõttu, et ei üritatud teha tüüpilist maailmalõpufilmi, kus tuntud hooneid rõõmuga lõhutakse ja tegelaskujude silmatorkav isikuomadus on pealiskaudsus. Loo fookuses oli ühe perekonna traagika keset kaost.

Selles postapokalüptilises ühiskonnas domineerivad tulnukad, kes ei näe, küll aga on neil äärmiselt terav kuulmine, mistõttu on inimestel võimalik ellu jääda ainult siis, kui teha end vaikides märkamatuks. Filmide käigus selgub muidugi veel soovimatute külaliste nõrki kohti.