LUGEJA KIRJUTAB | Merle Marmor Erikseni südamerikke näitamisest: televaatajat peetakse idioodiks!

Olen suhteliselt jalgpallikauge televaataja. Aga mingi sisetunne sundis vaatama Taani–Soome kohtumist.

Ja just esimese poolaja lõpu poole. Nägin, nagu kogu maailm, Taani jalgpalliässaga juhtunut. Kõik said aru, et asi on tõsine.

Mind väga häirib sellele järgnenud meediamaailmas puhkenud skandaal. Et mida näidati ja kui palju. Ja miks näidati nii lähedalt. Mida ju tegelikult ei tehtud.

Mind häirib just see, et televaatajat peetakse idioodiks. Et siis suured ülemused otsustavad, mida neile televaatajatele (loe: idiootidele) võib näidata ja mida mitte.

On üks ütlus, et kui miski prääksub nagu part ja näeb välja nagu part, siis ta ongi part. Ehk kui keegi kukub jalgpalli mängides kokku ja tema südant proovitakse uuesti käima saada, siis tal jäi ka süda seisma.

Tehakse igasugu reality-sarju, mis on populaarsed. Kui nüüd juhtub tõeline reality, siis on kisa lahti, et mida mõni nõrganärviline nüüd nägema pidi. See ongi elu! Ja seda ei oleks pidanud peitma.

Mina oleks soovinud just lähemalt näha, kuidas käib elustamine! Ehk oleks sealt saanud mõne nipi, kui ise peaks samasugusesse olukorda sattuma. Ei maksa unustada, et televaatajal on alati pult käe pärast. Kui mõni poleks tahtnud seda näha, oleks saanud kanalit vahetada.