Teisalt ei tule nagu ette, et kahte viimati nimetatud ametisse oleks pakutud näiteks eakat kunstnikku põhjendusega, et rahvas jumaldab tema maale, või elupõlist professorit, sest too on paljudes maailma ülikoolides loenguid lugenud. Eeldatakse ikka, et nii õiguskantsleri kui ka riigikontrolöri amet nõuab äärmiselt spetsiifilisi teadmisi ja nende postide täitmine jäetakse rahumeeli riigikogu hooleks.

Kui kusagil elabki üks imeline vanake, kellel on kuldne süda ja ilus nägu, siis tore on, aga pole mõtet teda Kadriorgu vedada.

Presidendiga on teistmoodi. Selleks sobiks justkui igaüks, kes näeb piisavalt soliidne välja. Seetõttu kuuleb ikka ja jälle mõne armastatud kultuuritegelase kohta – voh, temast saaks hea president! Paraku kõlab säärane ettepanek igale tõelisele kunstnikule umbes samamoodi nagu Zeusi otsus Prometheuse kohta: „Sind aheldatakse Kaukasuse mäe külge ja kotkas nokib iga päev sinu maksa!”

Rängemat karistust ei saa ollagi. Inimene peab loobuma oma rahulikust argipäevast. Ta ei saa tegeleda sellega, mida on kogu elu teha armastanud, vaid peab astuma ebakompetentsuse libedale jääle.

Nii mõnigi kultuuriinimene on pääsenud riigikogussse ja pea kõik on sealt varem või hiljem põgenenud. Presidendiamet on aga mitu korda hullem. See sisaldab lõputuid ja enamasti üsna igavaid tseremoniaalseid kohustusi, mille puhul on ülesandeks lihtsalt kohal olla ja kena välja näha, aga nõuab ka tõsist tööd ning häid teadmisi välis- ja sisepoliitikast.

Tõesti, võib öelda, et kultuuriinimesele on isegi Siberisse saatmine leebem karistus, sest asumisel olles on võimalik loominguga mingilgi määral edasi tegeleda. Ent presidenditoolil istudes pole see võimalik.

Võidakse öelda – aga Lennart Meri? Tema ju oli kirjanik. Jah, kuid Lennart Meri oli pärit selliste inimeste põlvkonnast, kelle ees jäi nii mõnigi karjääriuks suletuks, kui ei soovitud avalikult kommunistiks hakata. Seetõttu valisidki inimesed asendustegevuse, milleks võis targa ja haritud mehe puhul olla kirjanikuamet. Ka Lennart Meri isa Georg Meri, põline diplomaat, hakkas olude sunnil Shakespeare’i tõlkijaks.

Kuid kohe, kui uksed paiskusid valla, siirdusid inimesed neile hingelähedasematele radadele. See, et Lennart Meri loobus päevapealt kirjanikutööst ja valis (välis)poliitika, oli täiesti loomulik.

Kultuuriinimesele on isegi Siberisse saatmine leebem karistus kui presidendiamet.

Tänapäeval on kõigil inimestel olnud võimalik juba ammu oma õige kutsumus leida. Kannapööre ei ole enam vajalik. Seega ei piisa presidendiks saamiseks enam rahva jäägitust armastusest. Kui kusagil elabki üks imeline vanake, kellel on kuldne süda ja ilus nägu, siis tore on, aga pole mõtet teda Kadriorgu vedada.

Muide, kui läheneda probleemile ratsionaalselt, siis on meil juba praegu president. Ta on oma tööga kenasti toime tulnud, terve ja nooruslik, tal on võimalik jääda veel üheks ametiajaks – seega, milleks üldse raisata aega ja energiat sellele, et otsida nõela heinakuhjast?

Muidugi, see kõlab justkui sama moodi nagu mõttekäigud „Telekas on ju veel täitsa korras, meile pole uut tarvis” ja „Jogurti säilivustähtaeg on alles nädala pärast, kõlbab juua küll”. Inimestele ei saa nii mehaaniliselt läheneda, neil on omad soovid ja tujud. Aga puhtpraktiliselt – kui keegi juba on olnud nõus seda risti kandma ja hästi hakkama saanud, siis milleks jahtida uut ohvrit?