Nende aktsioonide keskmes oli loogika, et kui kukub Ratas, siis kukub ka valitsus. Tagantjärele vaadates nii ka juhtuski. EKRE oli valitsuses omaette fenomen. Meil oli valitsuse kokkupanemise ajal mitmeid arutelusid nii omavahel kui keskerakondlastega: kas nad tegelikult saavad riigijuhtimisega hakkama?

Võib vastata, et märkimisväärsete perutamistega, aga nad olid lõpuks valitsuses nagu teisedki parteid. Küll aga jäid valitsust saatma nende üle võlli avaldused, mille puhul toimis ühesugune käekiri: avaldus tehti, meedia võimendas, koalitsioonis sunniti nad mingitpidi avaldusest taganema ja elu läks edasi kuni järgmise korrani.

Tagasi vaadates oli tegemist Helmete teadliku provotseerimisega, mida meedia oma agendaga ootas. See oli mõttetu mäng, mis lõhkus valitsuse usalduskrediiti heausksete inimeste silmis. Kui meenutan neid skandaale, siis meediaruumist kerkivad esile Sanna Marini kallal võtmine, Bideni sõimamine ja Leedu valimiste kahtluse alla panek.