Mingit loogikat Merkeli ja Macroni ettepanekus ju on. Paljud Euroopa riigijuhid kohtuvad puhtalt oma riigi esindajatena Putiniga nagunii. Ja äsja kohtus temaga USA president Joe Biden, kelle administratsioon loobus mais kõigist sanktsioonidest Nord Stream 2 AG vastu.

Kas tõesti on tegemist juhtivate lääneriikide sooviga teha Venemaa-suhetes „taaskäivitus”? Kui nii, siis on ajastus kummaline, et mitte öelda allaandjalik. Leedu vastu on Kreml neil päevil alustanud sisuliselt hübriidsõda, toimetades Valgevene-Leedu piirile sadu illegaalseid sisserändajaid. Tuhatkond kilomeetrit lõuna pool, Mustas meres, ajas aga Venemaa kaitseministeerium väidetavasti „Krimmi vetest välja” Briti sõjalaeva (britid küll eitavad, et nende sõjalaeva oleks kimbutatud). Vanades asjades pole ka mingit muutust: Krimm on endiselt annekteeritud ja Donbass sõjatsoon.

Lääne vastutulelikke käike kasutab Putini Venemaa „normaalsuse" nihutamiseks, mitte ise normaalseks muutumiseks.

Idee, et kõrgetasemelised regulaarsed kontaktid ja kaasamine-koostöö valdkondades, kus tülis ei olda, aitab vältida suhete allakäiguspiraali, on ilus, aga idealistlik. Kahju küll, aga pole vähimatki märki, et Putini Venemaa hindaks lääne valmisolekut suhteid normaliseerida. Lääne selliseid käike kasutab Venemaa „normaalsuse” nihutamiseks – näiteks selle, et Krimm on Venemaa osa ja Navalnõi istub vangis, ongi Putin teinud normaalsuseks, mida lääneriigid faktiliselt aktsepteerivad.

Venemaaga karmi joone hoidmine ei ole seni pannud Putinit oma ründavat ja provotseerivat välispoliitikat muutma. Pikas perspektiivis annab siiski tõenäolisemalt tulemust see, mitte järeleandmiste tegemine.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid