Pentus-Rosimannuse mõtted tõmbasid debati hooga käima, aga täpsuse huvides olgu öeldud, et tema praegust maksudebatti ei alustanud. See au kuulub Jüri Ratasele ja Keskerakonnale, kes peaaegu iga aasta tagant kutsuvad üles maksude üle arutlema ja neid reformima. Nende arvates peaks see tähendama maksukoormuse tõstmist ja muidugi astmelisemat tulumaksu.

Seega vaatavad koalitsioonipartnerid maksude küsimuses täiesti eri suundades, kui Pentus-Rosimannuse sotsiaalmeediapostitus oli mõeldud tõsise ettepanekuna. Jäi ju rahandusministri väljendus väga ebamääraseks küsimuses, kuidas ta tulumaksu vähendamise tõttu kaduva maksutulu asendaks. Kas avalikku sektorit rohkem kärpides? Mingeid uusi makse kehtestades?

Me poliitikud võiksid maksuküsimustes olla vähem ideoloogilised ja poliittehnoloogilised. Praktilisemad.

Pentus-Rosimannus märkis, et maksusüsteem peaks toetama rohe- ja digipööret, tulu teenimist ja investeerimist. See pärsiks saastamist, ressursside (väär)kasutust, tervistkahjustavat käitumist ja ülemäärast tarbimist. Teoorias on need kenad põhimõtted, ent eelmine rahandusminister Martin Helme tõmbas neile vee peale. Ta väitis, et Pentus-Rosimannuse plaan on tegelikult maksutõstmisplaan, meile lihtsalt veel ei räägita, millise maksu. Jah, ka nii saab asjale vaadata – mingi maksu jõulise langetamise jutt tekitab kohe küsimuse katteallikatest ja sellesse maksudebatt tihti takerdubki. Kuna iga maksumuudatusega astutakse kellelegi varba peale, on kõige lihtsam lehvitada maksurahu loosungit.

Aga maailm ja meie vajadused muutuvad ning nende järgi tuleb aeg-ajalt kohendada ka maksusüsteemi. Meie poliitikud võiksid maksuküsimustesse suhtuda vähem ideoloogiliselt ja poliittehnoloogiliselt. Ja rahandusminister võiks olla see, kes lisab maksudebatti kainust ja arvutusi, mitte see, kes teeb ulmelisi ettepanekuid. Arutlegem edasi, et hiljemalt 2023. aasta riigikogu valimisteks oleks erakondadel olemas mitu asjalikku ja terviklikku maksureformiplaani.