NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: suvi on käes

See on väga tähtis asi. Kas teie siis tõesti ei tea, et valitsus tahab muuta Eesti jälgimisühiskonnaks?

Suvi laiutab Ülesoo talu õue peal nagu lihunik Törts kõrtsipingil. Toots lesib laisalt võrkkiiges, pabeross hambus, samal ajal kui Teele toob lauale kausitäie äsja peenralt korjatud maasikaid. Linnast suvitama saabunud koolivennad Lesta ja Luts mekivad sireli varjus külma õlut. Ärimees Kippel on aga end lausa aluspükste väele võtnud ja päevitab, käed puusas ja nina taeva poole, olles juba praegu sama pruun kui mooramaamees.

Eemalt läheneb keegi. Kippel märkab teda esimesena.

„Sealt tuleb härra Kiir,” annab ta teada.

„No mis sel juudalisel ometi tarvis on?” poriseb Toots. „Suvel ka ei anna rahu.”

„Kuss-kuss!” vaigistab teda Teele. „Las tuleb, on veidike ajaviidet palaval ajal.”

„Jah, ajaviidet! Vaata, kallis naisuke, kui jäätis tuleks sellise kuuma ilmaga mööda teed, siis ma ütleksin: las tuleb! Aga see sunnik...” kõneleb Toots ja vähkreb rahutult võrkkiiges. „Vaata teda ometi, päike lõõmab taevas, aga tal ikka seesama lõhkise sabaga pintsak seljas! Küll sa näed, head see ei tähenda.”

Kiir ongi juba taluõuele jõudnud, teretab ja istub puupakule, nii et päike talle armutult lagipähe paistab. Punaste juuste alt voolavad mööda laupa jämedad higipiisad.

„Tulge ometi siia meie juurde varju, armas koolivend,” kutsub Luts. „Jooge koos meiega klaasike õlut!”

„Ei ole aega,” vastab Kiir tähtsalt. „Mina ei tulnud siia lakkuma, mina tulin petitsiooniga.”

„Taevane arm! Mis loom see veel on?”

„See,” kougib Kiir põuest mingi paberi välja, „pole mingi loom. See on väga tähtis asi. Kas teie siis tõesti ei tea, et valitsus tahab muuta Eesti jälgimisühiskonnaks?”

„Ei teadnud tõesti. Tulge, Kiir, võtke maasikaid.”

„Neiu Teele, mis maasikad! Ma räägin ABIS-e eelnõust ehk superandmebaasist. Riik saab enda kätte teie sõrmejäljed, silmaiirise värvid ja kõik muu.”

„Ma mäletan, kui ma olin väikene poiss, siis üks iiris oli nii kõva, et seda pidi enne söömist haamriga taguma,” ütleb Luts Lestale.

Mina ei räägi kompvekitest, mina räägin politseiriigi sünnist...

„Koolivend Luts!” ärritub Kiir. Higi voolab mööda tema tedretähnilist nägu ojadena. „Mina ei räägi kompvekitest, mina räägin politseiriigi sünnist...”

„Iseenesestki mõista! Vabandust eksitamise pärast! Rääkige aga edasi, mina ainult käin korra vett laskmas. Loodus kutsub, pole midagi parata!”

„Niisiis... See kuritegelik seadusemuudatus...” alustab Kiir rangelt, aga teda segatakse jälle. Lible tuleb toast, ringutab nagu kass ja ütleb: „Küll oli hea magada! Suvel palavaga muud ei teekski!”

„Tasa, tasa, Lible! Koolivend Kiir kõneleb poliitikast,” manitseb Toots võrkkiigest.

„Suurel suvel? Mistarvis? Aga ega mina vahele ei sega, las kõneleb terviseks. Aulik rätsepmeister, kas teil nööpsaabastega palav ei ole?”

„Ei ole!” plahvatab Kiir. „Ja see pole ka tähtis! Tähtis on, et valitsus kavandab...”

„Ikka on tähtis. Kui jalad ära hauduvad, kus siis selle häda ots! Teate mis, võtke jalad heaga paljaks. Ärge häbenege midagi, isegi kui sõrad on pesemata, siin kõik omad inimesed.”

„Ja sööge maasikaid!” kordab Teele oma pakkumist.

„Ja rüübake natuke külma õlut,” soovitab põõsa tagant naasev Luts. „Armas koolivend, te olete näost punane nagu vähk.”

„Kas te tõesti ei saa aru, et kui meie sõrmejäljed...”

„Tühja neist sõrmejälgedest! Ärge vaevake oma pead. Teate mis, võtke üldse riidest lahti, me uhame teid voolikust külma veega üle. Küll näete, hakkab parem!”

Kiir ahmib õhku nagu kuivale tõmmatud kala, siis kaotab teadvuse.