JUHTKIRI | Kõrgharidust tuleb jälle reformida
(202)Kui eriala valides mõelda kitsalt, mis alal tulevikus kõige kindlamini tööd saab, siis sellele on praegu lihtne vastata. Esiteks muidugi IT. Teiseks need igikestvad ametid, kus palju praegusi töötajaid on juba pensioniealised – näiteks perearstid ja reaalainete õpetajad, mis oleks ühtlasi aateline valik.
Sama lihtne pole vastata küsimusele, kui kvaliteetse hariduse Eesti kõrgkoolidest tulevikus saab. Mäletate, paar nädalat tagasi kuulutasid õigusteadlased, et kroonilise alarahastatuse tingimustes ei ole Eestis enam võimalik kvaliteetset õigusharidust anda. Teiste valdkondade esindajad kommenteerisid, et see pole pelgalt õigushariduse probleem, vaid kõigil on sama mure. Teisisõnu: alates 2013. aastast pakutavast „tasuta” kõrgharidusest on sündinud rohkem häda kui kasu. Ei ole raha, et õppejõududele konkurentsivõimelist palka maksta.
Et sel ja järgmistel sügistel õppima hakkavad noored saaksid kvaliteetse kõrghariduse, tuleb süsteemi remontida.
Tudengite õpinguteaegse toimetuleku küljest vaadates pole olukord parem. Enne jaanipäeva avaldatud Eurostudent VII Eesti uuring näitas, et Eesti üliõpilased töötavad õpingute kõrvalt palju – vajadusest katta oma elamiskulud – ja tunnevad, et neil on töötamise tõttu õppimisega raskusi. Eestis saab kõrghariduse Euroopaga võrreldes vähem inimesi, kelle vanematel ei ole kõrgharidust, samuti rahvusvähemuste esindajaid ja erivajadusega inimesi. Idee järgi pidi 2013. aasta kõrgharidusreform tegema kõrghariduse taskukohaseks kõigile võimekatele noortele olenemata nende vanemate rahalistest võimalustest.
Et sel ja järgmistel sügistel Eesti kõrgkoolides õppima hakkavad noored saaksid ikka kvaliteetse hariduse, tuleks kõrgharidust jälle reformida. See ei pea tähendama tasuta õppimisvõimaluse kaotamist, küll aga õppetoetuste suurendamist ja õppelaenusüsteemi nüüdisajastamist. Samuti ei paista end õigustavat praegused üsna jäigad reeglid tasuta hariduse saajatele ja kõrgkoolide tasuliste kursuste pakkumisele seatud piirangud.