Lihtne matemaatika ütleb, et peale Keskerakonna ja Reformierakonna on selle kandidaadi taha vaja saada ka vähemalt üks opositsioonipartei – realistlikumad variandid on sotsiaaldemokraadid ja Isamaa. Seega tuleks Ratasel ja Keskerakonnal müügitööd teha ka opositsiooni ees.

Tõsi, nagu viimastel päevadel meediast kuulda, arutataksegi eelkõige Keskerakonnas avalikult mitme isiku üle – Jüri Luik, Jaak Aaviksoo, Ülle Madise... Midagi siiski tehakse presidendikandidaadi leidmiseks. Kuid lihtsalt nimede õhku viskamisest või siis ebaõnnestunud pooletoobistest kompamisest, nagu tehti Jüri Luige värbamiseks, jääb väheks.

Riigikogulased ja erakondade juhid, on aeg tõusta igapäevastest räpastest ja viljatutest poliitmängudest kõrgemale. On aeg näidata, et suudate ka päriselt milleski – või kelleski – kokku leppida. Poliitika on kompromisside kunst ja president on ikkagi Eesti kõrgeim võimukandja.

Meil on ju kolm nime olemas, igale maitsele. Kui uueks nädalaks lisa ei tule, liikuge nendega edasi ja valige üks.

Kui järgmiseks nädalaks uut tõsiselt võetavat kandidaati ei teki, siis mingem edasi kandidaatidega, kes meil olemas on – EKRE esitatud Henn Põlluaas, endast ise märku andnud akadeemik Tarmo Soomere ja lisaksime neile samuti ametis jätkamiseks valmidust üles näidanud praeguse presidendi Kersti Kaljulaidi. Meil on ju kolm nime olemas, igale maitsele. Liikugem nendega edasi ja valigem ühe. Enne kui presidendi otsimise jant veelgi piinlikumaks muutub.

Jüri Ratas, see jääb esmalt sinu südametunnistusele. Praegu on hinne töö eest üks, aga veel saab seda parandada.