Küsime alustuseks Ranilt, et kuidas Ookeani õigem nimetada oleks? On see etendus, kontsert, äge šou?

„See on hea küsimus, ega ka meie pole seda isegi oma meeskonnas täpselt määratlenud,“ naerab ta. „Isiklikult näen ma “Ookeani” kui installation happeningi (installatiivne häppening), millel on klassikalise muusika narratiiv. Või õigemini – moodsa klassikalise muusika narratiiv, sest muusika on moodne, kuid seda esitatakse klassikaliste muusikainstrumentidega. Olemuselt on tegemist installatsiooni ehk projektiga, mida pole nädalaid kokku harjutatud ning mis sisaldab endas sümboolseid teatrilisi elemente. Seega pole “Ookean” kontsert või šõu, vaid vaatajale pakutav elamus. “Ookeani” abstraktsiooni puhul on omavahel segatud mitmed justkui juhuslikult kokku sattunud elemendid, mis lõpuks ühe ja väga tugeva terviku ehk mõtte moodustavad.“

Muusika autor on Ülo Krigul, kuidas Sa kirjeldaksid tema kirjutatud muusikat?

„Kriguli muusika on moodne muusika, sel on mitmeid tööstuslikke elemente. Kriguli “Ookeanile” kirjutatud muusika ei ole selline, mida sa lihtsalt plaadilt kuulad. See on mõeldud esitamiseks just sellisel moel, nagu meie teeme. See on seotud kunstilise sõnumiga.“

Kuidas sa “Ookeani” projekti sattusid?

“Risto Joost (Ookeani kunstiline juht) on üks mu parimaid sõpru. Me küll kohtume harva, kuid vahemaa pole meie sõprust mõjutada suutnud. Oleme koos teinud mitmeid projekte, enamiku neist Eestis. Oleme koos töötanud näiteks Brigitta festivalil, kuid meil on olnud hea koostöö ka ühe Leipzigi projekti raames. Meie kunstiline koostöö kestab juba pikemat aega ning meid ühendab tõsiasi, et me mõlemad oleme unistajad. Erinevus seisneb aga selles, et Risto on universumi kõige toredam inimene ja mina... Ei ole. Seega sobime kokku hästi.“

Hiigelnukk, tuležonglöörid ja klassikaline muusika

Ookeani lavastuses on elemente, mida klassikalise muusikaga esmapilgul ei seostaks – ekraanidel toimuv, tuleshow ja lisaks hiigelmarionett. Kust tuli mõte, et – VAU – seda me vajame?

„Esiteks – 8-meetrine nukk ongi lihtsalt VAU! Teiseks – mastaapse väliürituse puhul ei suuda väiksem rekvisiit kuidagi mõjule pääseda ning mõjub seetõttu tühisena. Kuna publik asub lavast mõnevõrra eemal, tuleb arvestada ka suuremate mõõtudega.“

Aga keda või mida tuuker sümboliseerib?

„Nukk mängib lavastuses naissoost süvaveesukeldujat, kes mängib meid ennast ehk inimkonda. Ta läheb ookeani ja naaseb sealt plastikuga kaetult. Tema sõnum meile on, et ookean vajab meid, ookean vajab päästmist. Oma käes hoiab ta maakera ehk kinki meile kõigile. Küsimus on selles, mida me kingiga peale hakkame, kuidas me seda kohtleme. Lõpus võtab tuuker maski peast ja vaatab meile silma, justkui öeldes: “sina oled siin, sina vastutad.” Ehk tema sõnumiks on armastus – me oleme siin, sest me armastame planeeti. Jagame seda armastust siis ka päriselt oma koduplaneediga.“

Harjutamine ei taga täiuslikkust

Kuigi muusikud saavad enne etendust harjutada, siis lavastusproove on tehtud peamiselt distantsilt videolahenduste kaudu. Ran ise jõuab Eestisse füüsiliselt kohale loetud tunnid enne esiettekannet.
Kas proovide selline korraldus hirmu ei tekita? Et äkki ei lähegi kõik nii libedalt...

„Taaskord väga hea küsimus. Ja vastus on lihtne: Sa ju ei harjuta oma homse hommiku tegemisi ette. Loomulikult on Sul plaan – võtad kohvi, lähed kontorisse ja teed seda või toda, kuid see on kõigest teooria.

Ja kui kõik läheb täielikult vastavalt oodatule, puudub selles ju oma võlu. Kui sa soovid saada täiuslikku “homset”, siis pead selleks harjutama kaks nädalat. Ja kui üks tegur järgmisel hommikul muutub, jääb ka täiuslik homne tulemata. Selline see elu ongi. Ehk naljatamisi võin öelda, et mul pole aimugi, kuidas see kõik hakkab välja nägema. Loomulikult on mul plaan ja soovide nimekiri ning ka palju muud. Omamoodi sümboliseerib see tegelikult elu olemust ning harjutamine ei pruugi asju tegelikult paremaks teha.“

Mis on olnud suurimaks väljakutseks lavastuse tegemisel?

„COVID. COVID on sundinud meid asju ajama üle interneti ning minu kui reaalseid kontakte hindava inimese jaoks on see olnud loomulikult keeruline. Seda enam, et minu teha on reaalselt käega katsutav osa – võtame siinkohal kasvõi lavastuse koreograafia. Ehk selliste väljakutsete osas lahendada seda kõike kaugtöö abil, on... Keeruline.“

Plahvatus paneb asjad liikuma

Ran mäletab, et käis Eestis esimest korda 2003. aastal ning huvitavad projektid on teda ikka ja jälle siia toonud. Talle meeldib eestlaste efektiivsus ning siinsed e-lahendused. Kui uurime, kuidas ta eestlasi ning koostööd meiega kirjeldaks, siis on Ran otsekohene.

„Olen ise iisraellane, seega minu jaoks on see, mis on teistele inimestele kiire, pigem aeglane. Olen väga kiire, avatud ja nõudlik. Eestlased on pigem hillitsetud ja uhked. Mulle tundub, et eestlaste uhkus takistab neil sageli väljendamast oma tõelisi tundeid.

Eestlased tahavad alati olla vaoshoitud ja olukorda rahutsada, kuid mõnikord on asjade liikuma panemiseks vaja just teatud plahvatuslikkust. Minul on see olemas.“

Armastus mere vastu motiveerib

Ranil on ookeani ja meredega ka isiklik seos – ta on pärit sukeldujate perekonnast.

„Minu vanaisa oli sukelduja ja allveefotograaf, ka mu isa oli tuuker, kes es elas üle ka sukeldumisõnnetuse. Olen ka ise sukelduja, samuti tegelevad sellega mu lapsed. Minu armastus mere ja ookeani vastu on suur, mistõttu näen ka suurt ohtu tarbimisühiskonnas ja selle tekitatud plastikreostuses. Selline reostus hävitab loomuliku ökosüsteemi, mis omakorda kaskaadefektina hävitab elu väljaspool ookeani, tappes niimoodi ka meid. Seega on see tegelikult ellujäämise küsimus.

Mida sa loodad, et “Ookean” maailmas paremaks teeb?

„Ma ei tea, kas konkreetne lavastus otseselt maailma muuta suudab, kuid ehk aitab see mõnel inimesel vähem prügi toota ja paneb mõtlema ookeani tegeliku olukorra üle. Enamus inimesi tegelikkuses ei aima, kuivõrd halb olukord on. Seega tahame me inimeste teadlikkust tõsta.“
Palun nimeta viis põhjust, miks peaks “Ookeani” vaatama tulema
“Ookeani” peaks tulema vaatama, sest seal on Risto, muusika, nukk, tuležonglöörid ja mina. Nii, et pilet tasku ja 15. juulil kohtume!“

INFOKAST: Mis on „Ookean“?

Eestis vaid 15. juulil etenduv muusikaline suurlavastus "OOKEAN" räägib maailma hoidmisest, unistamisest, vabadusest ja aupaklikust suhtumisest elusse. See on audio-visuaalne vaatemäng, mis jutustab vee, tule koreograafia, kehakeele ning võimsa muusika kihtidega loo inimese panuse möödapääsmatusest.

Laval ja ekraanidel on orkester Tallinn Sinfonia, kammerkoor Voces Tallinn, elektroonika, hiigelnukk, plastik ja elu. Helilooja Ülo Krigul, elektrooniline helikujundus Sander Mölder, lavastaja Ran Arthur Braun, dirigent Risto Joost.

Piletid on müügil Piletitaskus.

INFOKAST: Millistele probleemidele „Ookean“ tähelepanu juhib?

Vaid veerand meie hapnikust toodetakse vihmametsades - 70% ehk enamik tuleb ookeanist, mis on keskkondlikus plaanis järjemast suurema kaaluga. Umbes 3,5 miljardit inimest ei oma täna ligipääsu jäätmekäitlussüsteemidele, igal aastal jõuab ookeanidesse 8 miljonit tonni plastikut. Kui nii edasi, siis 2050. aastal ületab ookeanides oleva plastiku mass seal elavate kalade oma.

Läänemeri on seejuures üks kõige tugevama inimmõju all olev meri maailmas. ÜRO aruande kohaselt halveneb rannikuvete seisund endiselt nii reostuse kui ka toitainete liigse juurdevoolu tõttu, mis põhjustavad vetikate vohamist ja tekkinud hapnikuvaeguse tõttu omakorda veeloomastiku surma.
Ran Arthur Braun

Ran Braun on Jeruusalemma Muusikaakadeemia haridusega laulja ja tantsija, kes hiljem õppis lavastamist La Monnaie Ooperistuudios. Ta on olnud seotud 250 erineva kultuurisündmusega kogu maailas, sh on ta tegutsenud 17 aastat Bregenz Festivalil.

Hiljutised projektid: Suveöö unenägu (Staatsoper Berlin), Troojalased (Opera National du Paris), Egmont, Parsifal, Orleansi neitsi (Theatre an der Wien), Nabucco (Valencia).

Ran õpetab lavavõitlust Londoni Kuninglikus Ooperis ja Amsterdami Ooperistuudios.

Eestiga on ta olnud seotud alates 2003. aastast.