Peeter on paks, räägib palju ja vanade kulunud tsitaatide toel. Abikaasa Julia on kõhn, emotsionaalselt eemal ja vaikne. Ka puhkusele jõudes ei suuda paar ühist keelt leida. Teineteisega rääkimise asemel juuakse end purju ja ühisosa leitaksegi ainult arutledes, kes hotellibaari järgmiste jookide järele läheb.

Terviserike viib Peetri kohalikku haiglasse ning annab talle ainest pikkadeks sisemonoloogideks elu ja surma teemadel, võimaluse ka suhte üle tõsisemalt järele mõelda.