RAAMATUBLOGI: Kes on julge, jultunud ja külma närviga, võib leida tee õnneni
Pakkuda raamatuinimesele krimiromaani raamatumaailmast on igati tänuväärne, lugeja on justkui koduses õhkkonnas, kus, tõsi, toimuvad tumedad sündmused.
Florence Darrow, tüdruk väikelinnast, kuid seda suuremate ambitsioonidega – temast peab saama suur kirjanik – leiab ootamatult võimaluse asuda tööle esikromaaniga laineid löönud ning kolm miljonit dollarit tasku pistnud Maud Dixoni assistendina. Tõsi, Maud Dixon on pseudonüüm, mille taha peitub tundmatuks jääda sooviv kapriisne daam.
Niisiis kirjutab too daam järjekordset romaani, aga asjad ei edene, no ei ole inspiratsiooni, mistap puudub tekstist ka elu. Darrow, lugedes töös olevat teost, leiab, et suudaks ise paremini. Aga paraku on tema pelk assistent suure kirjaniku kõrval. Ja peab minema temaga koos Marokosse, kus tulevase raamatu sündmused hargnema hakkavad. Et tutvuda oludega ning neid tõepäraselt kirjeldada.
Kõik tundub justkui tore, Marokos elatakse ja ollakse, nauditakse elu, kuid seda vaid pealispindse muljena. Mis inimeste sees sünnib, on hoopis midagi muud. Dixoni kapis on üks korralik luukere, mis tõi talle au, kuulsuse ja raha. Kui nüüd juhtuks, et...
Darrow pole kaugeltki papist tüdruk ja kui saatus otsustab temaga mängima hakata, aga heidab samas ka köie, mida mööda annaks end õnne juurde vinnata, siis haarab ta köie otsast tugeva haardega kinni. Paraku on köis pikk ning seda mööda ronimiseks on vaja julgust, jultumust ja kopatäied külma närvi.
