Antiik-Kreeka ajaloolane Thucydides vahendab oma teoses „Peloponnesose sõda” Kreeka riigimehe ja kindrali Periklese kõnet 5. sajandist enne meie ajaarvamist. Ajaloolane ise tunnistab, et edastab öeldu sisu, mitte sõnasõnalise üleskirjutuse. Perikles kinnitanud kaaslinlastele, et nad kõik võivad oma seaduskuulekuse eest tänada hirmu, sest just seadustehirm pani inimesed neid seadusi järgima. Perikles ise suri, muide, Ateenat tabanud katkulaines...

See mõte jäi aga kaikuma tänapäevani. Inimesel on vaja tugevat stiimulit, et midagi teha või tegemast hoiduda. Hirmuga koroonavaktsiini süstimise järelmite ees võib muidugi põhjendada ka vaktsineerimisest keeldumist, mistõttu oleks vaja kas vastuhirmu või muud tugevat stiimulit. Hirmuga hirmutamine kõlab tänapäeval halvasti, seega piirdume stiimulitega.

Selgitustööd, et vaktsineerida on vaja nii iseenese kui ka teiste kaitseks, on juba piisavalt palju tehtud ja need, kes seda kuulda võtsid, on ilmselt enamuses oma sutsakad kätte saanud. Riik ei pea igaühte käekõrval vaktsineerimisele talutama. Inimene on otsustusvõimeline olend ja järelikult on talle vaja mingit lisaärgitust, kui selgitused ei ole mõjunud.