JUHTKIRI | Õpetavad asjatundjad

Uue põlvkonna õpetajad jõuavad kooli teistest valdkondadest, kirjutasime sel nädalal Eesti Päevalehes. Kõlab isegi uhkelt ja nüüdisaegselt, eks? Õpetajaks hakanu vaates seostuvad ju sellega positiivsed väljendid nagu „karjääripööre”, „elukestev õpe”, „ühiskonnale tagasi andmine” jmt.

Mingi piirini ongi hea, kui koolides ei tööta üksnes puhtaverelised õpetajad. Lastele üldiselt meeldib ju ka see, kui vahepeal kutsutakse tundidesse esinema külalisi väljastpoolt kooli. Ent praegu on üldhariduskoolide vähemalt 16 000 õpetajast juba umbes 4000 ehk veerand õpetajakutseta. Neist ligi 1500 on kesk- ja 30 üksnes põhiharidusega. Rangelt võttes peaks õpetajal olema vastav kutse ja magistrikraad. Seega kompab Eesti juba piiri, kui madalale saab õpetajaameti lati lasta. Muu hulgas annavad sellest märku uudised, et õpetajaks on palgatud mõni umbluumainega inimene. Ja isegi kui vastava kvalifikatsioonita inimene on täiesti asjalik, tuleb arvestada, et õpetamine nõuab erioskusi. Need saadakse õpetajakutse omandamise ja kogemustega.

Niisiis, kirjeldatud suundumus on osalt lahedus, osalt probleem. Hariduse kvaliteedile ei mõju hästi, kui vastava hariduseta ja ainult mõneks aastaks vaheldust otsima tulnud inimeste osakaal uute õpetajate hulgas veel kasvab. Vaja on, et kooli tuleks rohkem n-ö täieõiguslikke õpetajaid ja nad jääksid sinna. See ei tähenda, et keskealised karjääripöörde tegijad tuleks ära põlata – kindlasti mitte, küll aga peaks süsteem soosima seda, et nad hakkaksid omandama ka õpetajaharidust.

Koolides ei pea töötama üksnes puhtaverelised õpetajad, ent Eesti kompab kohati juba piiri, kui madalale saab lati lasta.

Uute õpetajate nappusele lahendust otsides räägitakse kõige enam palgast. Jah, see võiks olla suurem. Kuid palju tähelepanu tuleb pöörata ka töökoormusele, mis eriti uutel õpetajatel on suur, ja nende töö on pingeline. Muudes valdkondades kaebavad juhid, et tööturule tulevad noored tahavad suurt paindlikkust ja palju vabadust. Noorte õpetajate valikuid mõjutab see samuti. Töökoormuse küsimusega tuleks kindlasti tegelda, et õpetajate õhtud ja nädalavahetused ei mattuks töösse, ning teistelt elualadelt tulijatel jääks jaksu õpetajakutse omandamiseks.