KOLUMN | Kaire Uusen: 20. sajandi teadlasenaljad ei pea enam paika

Tõmmakem teadlasi jõuga poliitikasse, et saada helgem tulevik.

Enam ei räägita teadlastest selliseid nalju: „Kes see siis oli, keda ma täna hommikul suudlesin?” Veel paarkümmend aastat tagasi kujutas anekdoot niimoodi stereotüüpse teadlase vastust oma naise kurtmisele, miks too temast välja ei tee.

Vastupidi, teadlaste seast kerkib üha enam esile inimühiskonna dirigente, kelles on karismat, ühiskondlikku haaret ja sotsiaalset närvi, tahet näha oma valdkonnast kaugemale ja suutlikkust olulistele küsimustele kiiresti reageerida. Loetelu jätab ideaalse poliitiku oskuste ja omaduste mulje, aga teadlase puhul on neil märksa tugevam kvaliteedimärk. Siia võiks lisada veel oskuse laskuda tädi Maali tasemele, rääkida keerulistest asjadest lihtsalt ja isegi põnevalt – selliseidki teadlasi on aina rohkem!

Küsimusel, miks peaks teadlasi senisest rohkem poliitikasse või poliitiliste otsuste juurde tõmbama, on lihtne vastus: teadlasteta tehakse ajutise heaolu, lühiajalise kasu või populaarsuse nimel väga halbu otsuseid. Ühiskond kuulab neid liiga vähe või valikuliselt, mis võib olla veel eriti halb.