Paul Kormašovi maalinäitus “Tõus” avatakse galeriis Art & Tonic Tartus, 5. augustil kell 18.

Kuula Pauli playlisti siit.

1. Taylor Swift – The Blank Space

2015 esimesel poolaastal oli see lugu kõikjal. Esimesed mälestused on sellega veel talvisest Eestist enne ära kolimist, hilisemad juba suviselt palavast Berliinist, kus see kõlas igapäevaselt mööduvate autode raadiotest, ööpoodidest või avatud akendega majadest. Kelle jaoks mõttetu popp, kelle jaoks guilty pleasure – minu jaoks aga lihtsalt pleasure.

2. David Bowie – Five Years

Esimestel Berliini aastatel ei saanud kuidagi ilma Bowieta ja ei peakski. Loo sisuks on lühidalt öeldes see, et viie aasta pärast saabub maailma lõpp. Päris nii hullusti reaalsuses ei läinud, aga täpselt viis aastat pärast seda, kui olin Berliini saabunud – 2020 a. kevadel - sai mingi periood inimkonna ajaloos läbi küll. Igati võimas lugu ka ilma selle kokkusattumuseta.

3. Spacemen 3 – Losing Touch With My Mind

Kui ajad olid rasked ja meeleheide tahtis võimust võtta, olid alati olemas vähemalt lood, mille saatel enda ihasid, kurbust, väsimust ja segadust läbi raputada. Soundtrack minu esimese Berliini köögitöö ajast, kui alkohoolikust nõudepesija teadis täpselt, mis muusikat kokad räpasel ja rasvast läbiimbunud pühapäeva varahommikul vajavad.

4. Rihanna – Love on the Brain

2016 kevadel kolis Berliini minu elukaaslane ning temaga koos ulatas minu pimedasse urkasse enda abikäe ka Rihanna. See on lugu, milles traditsioon kohtub kaasajaga ja sain aru, et mul on siit maalikunstnikuna midagi õppida. Ühtlasi pani Rihanna siin paika kõik need, kes on julgenud tema lauluoskuses kahelda.

5. Psychic Ills (feat. Hope Sandoval) – I Don’t Mind

Berliini suvekuumuses kõrvetab soov enda vanadest mustritest lahti lasta ning edasi liikuda, selleks veel mitte päris valmis olemata. Paar järgnevat aastat möödusid minu jaoks niisuguses meeleseisundis. Bändi õnnestus mul muuseas 2016. suvel ka live’s näha, tol ajal veel aimamata, et laulja-kitarristi Tres Warren‘i maine teekond vaid mõne aasta pärast enneaegselt katkeb.

6. Кино - Кончится лето

Viktor Tsoi on veel üks artist, kelle maine teekond liiga vara katkes, kuid tekkinud legendi tulemusena armastatakse teda tänaseni. Mina sealhulgas, pühendades Tsoile ka ühe näituse töödest. Muidu on Кино'ga niisugune lugu, et ma ei kuula neid küll tihti, aga kui hakkan kuulama, ei suuda tavaliselt mitu nädalat ühtegi teist artisti seedida. Selles on melanhooliat, lootust, aga ka midagi väga ürgselt kodust.

7. Mdou Moctar – Tarhatazed

Kerime aega edasi 2019 algusesse, kui minu stuudios on hakanud puhuma veidi teistsugused tuuled. Interneti naljahammaste poolt “halal Hendrix’iks” ristitud Mdou Moctar on tegelikult palju enamat, kui see kirjeldus ütleb. See on kõrvetav kuumus, kõrbetorm ja pistriku lend üle lõputu avaruse. Kõike seda kitarrisoolode saatel, mis on peadpööritavad selle sõna kõige paremas mõttes.

8. Migos - Roadrunner

Kui 2020 aasta kevadel kogu elule käsipidur peale tõmmati, võtsin seda kui võimalust end veidi ümber programmeerida ning vanadest mustritest lõplikult välja murda. Kõrvalproduktina tähendas see, et ühel hetkel avastasin end nautimas muusikat, mis varem korda ei läinud. Hea maali tegemiseks on vajalik teatav julgus ja attitude (suhtumine - toim.), siin on mõlemat rohkem kui küll.

9. Doja Cat – Streets

Mõnes mõttes jätkab eelmisega samas teemas, ehkki palju pehmemalt. See on mõnusalt tume kaasaegne popmuusika, mis võrgutades laotab laiali oma pimedad niidid, et pahaaimamatu kuulaja endasse mässida. Tuletab meelde, et loomiseks on teinekord vaja ammutada ka üsna tumedast kohast.

10. The Strokes - Ode to the Mets

Otsad tõmbab kokku The Strokes, kes eelmisel aastal üllatasid hea ja värske plaadiga. Rokenroll ja maalikunst on selles suhtes sarnased, et mõlemad nähtused on kaasaegses maailmas suuresti iganenud ja teisejärgulised. Ometi on mõlemal endiselt suur hulk pühendunud järgijaid, kes sellega leppida ei taha, elades kas minevikus või siis hoopis üritades vana ja uut kokku sobitada.

Strokes saab siin viimasega suurejooneliselt hakkama ja sama ambitsioon on ka minul. Maailm muutub, vana mattub unustusse ja uus kasvab peale. See on hoogne ja hirmutav sõit, kuid ei tasu karta - hoia vaid silmad lahti ning haara sellest, mis armas, et suurel kiirusel liikudes mitte ümber paiskuda!