Sten Õitspuu, Kristo Kaljuvee ja kunstnik Al Paldrok tahavad teha Pärnust Eesti loovpealinna. Rail Balticu ja Pärnu lennujaama rajamise kontekstis arvavad nad, et Pärnust saab mõne aasta pärast oluline sõlmpunkt, mitte üksnes kolmeks kuuks elavnev suvepealinn.

Loovlinnaku projekt tundub olevat kunstikesksem kui Telliskivi Tallinnas või Aparaaditehas Tartus. Mis oli teie idee Pärnu loovlinnakut käima tõmmates?


Sten Õitspuu: Ajalooliselt olid ju needki kohad üsna alternatiivkultuuri kesksed. Need said samuti alguse sellest, et loovinimesed toimetasid ja siis tekkis juurde investori huvi.

Kristo Kaljuvee: Sealt tuligi meie eristumine just loovlinnakuna. Mitte et öelda, et nemad tegid kuidagi viletsamalt, vaid meil on suurepärane võimalus ja õnn kahelt eelkäijalt õppida ja teine samm seada.

Teise korruse insenerikorpus, kus on ateljeed, ei tohi kunagi kunstnikele liiga kalliks muutuda ja elav kunst ei peaks siit pinnalt lahkuma. Loomulikult on kinnisvara turundamine oluline osa, aga kindlasti peab alles jääma sisuline loominguline väärtus.

See hoone meenutab mulle Berliini või teisi Ida-Euroopa linnu, kus on kõvasti sellise kontseptsiooniga ehitisi. Mõni neist on säilinud, mõni ka liiga ärikeskseks muutunud või kadunud.


Kaljuvee: Püüamegi ehitada teemaparki, kus oleks muid tegevusi peale söömise ja joomise. Kooskäimise koht eeldaks justkui istumist ja millegi tarbimist, raha kulutamist, aga me tahaks pakkuda ka teistsuguseid elamusi.

Õitspuu: Meil on hea koostöö omanikuga, kes on lasknud meil siin alal toimetada. Kogu krunt kuulub sellele plastikutootmise ettevõttele, Plastotecile, mis on siinsamas. Kuna suutsime luua avatud koostöövormi, siis olid nad valmis ideega kaasa tulema. See on mõlemale poolele uus ja huvitav suund, mida siin linnas ajada. Alternatiivkultuurile Pärnu linnas praegu sümbioosipaika pole.