Vaim, klass ja ühtne hing tõid kulla. Lehis: ma ei usu, et olen olümpiavõitja
(54)
Irina Embrichi, Julia Beljajeva ja Erika Kirpu lihased on viimaseks sööstuks pingul, Katrina Lehis aga vehklemisrajal juba lõdvestunud. Sekundid tiksuvad nulli ja siis sööst... Neli vastset olümpiavõitjat tormavad keskpõrandale kokku. Keegi ei tea, kuhu hüpelda, kuidas karelda. Rõõmuhuilged, kallistused, keegi vajub põlvili, keegi pikali... Tüdrukud – nii nad end kutsuvad – proovivad seedida mõtet, et on võitnud olümpiamängude kulla.
Viis tundi varem... Kui epeenaiskond pärast võidukat poolfinaali eestlaste eest möödub, palub Lehis aplausil vaibuda. „Vara veel,” hõikab ta. „Aga midagi on teil juba näppude vahel,” hüütakse vastu. „Sellest ei piisa, tahame enamat,” kuulutab Lehis prohvetlikult. Tegelikult teab ta, kuivõrd kõvad nad on, eelkõige vaimselt, mistap pole kristallkuuli ennustamiseks vaja. Finaalis peab langema Lõuna-Korea, mitte Eesti.
Embrich on jahtinud olümpiamedalit kaks kümnendit, Kirpu ja Beljajeva tosin, naiskonna pesamuna Lehis mõne aasta ja nüüd avaneb võimalus võtta see säravaim. Ei lase ju võimalust käest. „Eile istusime tüdrukutega koos, kui Facebook meenutas, et täpselt neli aastat tagasi tulime maailmameistriteks. Ütlesin, et homme on meie päev,” meenutab Beljajeva. Hea enne tulevasele oli antud.
See naiskond on eriline. Juba enne mänge kuulutasid tüdrukud, et on pingetest vabad, imeheas vormis, vaimselt ja füüsiliselt valmis milleks iganes. Koos käidi söömas, visati nalja, tehti nii mõndagi. „Oleme kui ühtne rusikas, meievaheline keemia on ideaalne,” selgitab Lehis, milles peitus võidu võti.
Uskumatu enesekindlus
Ideaalset vehklemist pole olemas, saati naiskondlikku, tõdeb Lehis. „Ent teadmine, et kui keegi ebaõnnestub, aitab kaaslane tiimi välja, annab uskumatu enesekindluse.”
Kõik kolm olümpiamatši on täis draamat.
Veerandfinaal Poolaga. Nemad on valitsevad Euroopa meistrid ja maailma edetabeli teised, meie vehklejad seitsmendad. Näib, et lähebki nii. Eesti tiim on närviline, ei saa end vedama ja Poola kasvatab tasapisi vahe viie torkeni. Kõik? Kaugeltki mitte! Nagu nemad ees, nii meie järel ja Lehis viib eelviimases minimatšis Eesti ühega ette.
Nüüd saabub ses lahingus teab mitmes murdepunkt. Ankrunaiseks on määratud Beljajeva, kes imeharva seda tööd teinud. Käik on taktikaline, sest Lehis pidas individuaalturniiril Poola tugevaima, Ewa Trzebińskaga valusa matši, võites alles lisaajal, ja ju jäid pained sisse. Ent kuidas Beljajeva päeva otsustavaimas matšis välja veab? Veab briljantselt, justkui poleks tal närve ollagi – pärast torget ei tule esile ainsatki emotsiooni. „Otsustasin tavast erinevalt torgete puhul mitte karjuda, hoidsin energiat. Keesin sisemiselt,” tunnistab Beljajeva, kes laseb veel viimasel hetkel Poola ühe punkti kaugusele, kuid nõelab siis otsustavalt – 28 : 26.
Pärast matši marsib naiskond kiirel sammul lava taha, et asja arutada – sellise vehklemisega võib võita Poolat, kuid mitte olümpiakulda. Tuleb maha rahuneda ja ennast kokku võtta.
Poolfinaalist Itaaliaga pole palju rääkida – end kokku võtnud tüdrukud torkavad ja torkavad, itaallannad laiutavad vaid käsi: +3, +5, +7, +9, +11 Eestile. Ja siis tekib kriisiolukord. Eelviimases matšis saab Beljajeva sisse ühe torke teise järel, edu sulab kui juunikuine lumi. Alles jääb +4, kuid mõni päev varem olümpiapronksi võitnud Lehisele piisab sellest küllaga, jääb ülegi – 42 : 34. Medal käes, aga hõbe ei kõlba.
Enne finaali neli ja pool tundi praadimist. Peaasi et läbi ei põleks. „Oleme nii mitu korda täna läbi põlenud, et enam ei sütti,” kinnitab epeenaiskonna peatreener Kaido Kaaberma. „Vaim, klass ja ühtne hing tõid meid siiamaani.”
„Sõime ja puhkasime. Pikutasime, proovisime emotsioone mitte alla lasta – lõdvestuda ei tohtinud,” räägib Beljajeva, kuidas kullamatšiks valmistuti.
Lõuna-Korea. Kunagine meie nii-öelda klient, nii et kui vastu tuli, siis tappa sai. Aga see oli siis, nüüd on praegu. Võitja saab kulla ja hõbe on teatavasti kaotatud kuld. Üks võidab, teine kaotab.
Matš Lõuna-Koreaga on kui pika, tosin aastat kestnud teekonna peegeldus. Oli 2009. aasta, kui eelmisest põlvkonnast jäi alles ainult Embrich ja nooruke Kristina Kuusk. Peagi lisandus juunior Beljajeva, paar aastat hiljem Kirpu. Üheskoos võideti mõndagi: Euroopa meistritiitel, MM-kuld ja peoga muud karva medaleid, aga olümpialt ei midagi. Siis tuli Lehis, lõhkus senise koosluse ja põhjustas kriise, aga ju oligi tema selle müüri puudu olnud tellis.
Eesti läheb Lõuna-Korea ees juhtima 4 : 2, kuid kohe on seis viigis ja ühtäkki saavad vastased 13 : 11 ette. Punn on justkui ees, me ei pääse viiginigi, kuni...
Vanameistreid ei kanta maha
Embrich vedas naiskonda aastaid, tänu temale tulid võidud, ent vanus teeb oma töö – teravus kaob, vatti saanud vehklemiskäsi on kibe... „Harjutasin ja vehklesin veel ainult olümpiamedali nimel, kõik muu on võidetud,” tunnistab Embrich. Ent medali saaks ta kaela üksnes juhul, kui olümpiarajal käiks. 41-aastane vanameister vahetatakse sisse seisul 21 : 22. Pigem hõbe Embrichiga, kui kuld Embrichita.
Õnneks on vanameistrit veel vara maha kanda, ta viigistab seisu – 24 : 24.
„Ira on olümpiamedalit nii kaua oodanud ja see, kui hingestatult ta vehkles, andis meilegi väga palju juurde,” kommenteerib Lehis, kes alustas otsustavat minimatši seisult 26 : 26.
Lehis teab, et Lõuna-Korea liider Injeong Choi on närvis, kaotas kaks eelmist minimatši ega ründa agressiivselt. „Rääkisin endaga valjul häälel, ütlesin, et saan sellega hakkama. Nägin, et Choi kardab meid,” meenutab Lehis hiljem.
Seis tablool on 36 : 32. Raja kõrval ootaval triol on lihased viimaseks sööstuks pingul, Lehis aga vehklemisrajal juba lõdvestunud. Sekundid tiksuvad nulli ja siis sööst... Neli vastset olümpiavõitjat tormavad keskpõrandale kokku.
„Seda hetke ei unusta kunagi. Seisad poodiumi kõrgeimal astmel, kuulad oma riigi hümni, pisarad voolavad, olümpiakuld on kaelas... Kogu karjäär jookseb silme eest läbi,” sõnab Beljajeva emotsionaalselt.
Lehis raiub: „Ma ei usu ikka veel, et olen olümpiavõitja!”
Aga vaata medalit, mis sul kaelas!
Medal pole tõend.
„Arvan, et ei saa pikalt aru, et see on minu esimene olümpia ja mul on kaks medalit kaelas! See võtab natuke aega,” muigab Lehis.
Õnneks on see reaalsus: (naiskonda saabumise järjekorras) Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Katrina Lehis on olümpiavõitjad.
