“THIS IS FINE,” veenab põlevas toas teed rüüpav koer ennast populaarses internetimeemis. Maja on laus leekides, aga palju mõnusam on mõelda, et kõik on korras. Tõsi, meemi aluseks oleva Gunshow koomiksiriba viimasel pildil on enesepettuses koer surnuks põlenud, jäädes lõpuni truuks mugavale valele, selle asemel, et tõde tunnistada ja midagi ette võtta.

Mis saab viimasel pildil Tanel Kiigest, Maris Jessest, Marika Priskest, Üllar Lannost, Marek Seerist või Kaja Kallasest ei ole veel teada, sest mõnus teeõhtu ja “THIS IS FINE” olek pole veel liha luudelt lahti hautanud. Või ka nendest, kes on oma kehad otsustanud jätta koroonaviiruse katselaboriks, et vaadata — kas enne saab otsa kreeka tähestik või viiruse paindlikkus üha uusi ja nakkavamaid tüvesid genereerida.

On väga lihtne öelda, et vaktsineerimine on meil tuksi läinud, sest meil on probleem harimatusega. Näe, lollid ei taha ennast vaktsineerida! Ei saa teadusest aru! Või balansseerida mingil ebamääraselt turvalisel jorul, et oh, meil on demokraatia ja ega kõik ei peagi ennast vaktsineerima ja ega sundida ju ka ei saa. See kõik on ainult pool rehkendusest. Ainus läbinisti kõrgharidusega populatsioon on Antarktikas. Eesti probleem pole selles, et meil on liiga palju harimatuid. Probleem on meil juhtimisega eestvedamise ja leadershipi mõistes.

Mis meil siis valesti on, miks on see oluline ja mida me saame selle parandamiseks ära teha?