Kuulata popstaari, kes kurdab popstaariks olemise üle, on tavaliselt üsna kurnav. See ütleb nii mõndagi Eilishi kui laulukirjutaja kohta – ta on osanud teemale niivõrd mõjusalt läheneda, et kuulajas ei teki tüdimust. Black Sabbath ja Nirvana on suutnud albumitega “Sabotage” ja “In Utero” maalida sarnase pildi staariks olemisest. Ilmselgelt ei kõla Eilish nagu Black Sabbath või Nirvana, kuid on hetki, mil vähemalt vaimselt mõjub “Happier Than Ever” 21. sajandi pop-ekvivalendina. “Not My Responsibility” ja “Overheated” loovad väga realistliku kuvandi põhjendatud vihast. Laulusõnad “Is it news? News to who?” (ingl k. “On see uudis? Kellele?” – toim.) ja “for looking just like the rest of you” (ingl k. “selle eest, et sa näed välja täpselt nagu teised" – toim.), ei varja valu, mis peitub inimeses, kes on pideva kriitika all. Ka “Growing Older” viitab asjaolule, et Eilish on ühest küljest tänulik oma edule, kuid teda hirmutab intensiivne ülistamine ja teatud ootused, mis kaasnevad staaristaatusega. Neid sõnu kuulates tekib mõistmine – ilmselt tunneksid paljud end samamoodi.